PEATEEMA
Riigikogu on asunud arutama kliimapoliitika põhialuseid aastani 2050, mis seaks paika Eesti kliimapoliitika pikaajalises visiooni, valdkondlikud ja kogu majandust hõlmavad poliitikasuunad, et vähendada aastaks 2050 kasvuhoone heitgaase ning kliimamuutuste mõjudega kohaneda. Teisena ootab Riigikogu heakskiitu kliimamuutustega kohanemise arengukava aastani 2030, mis peaks suurendama Eesti riigi, regionaalse ja kohaliku tasandi valmidust ja võimet kliimamuutuste mõjuga hakkama saada.
Loe lähemalt
ÜLDOLULIST
Ülevaade 2017. a algusest kehtima hakanud olulisimatest õigusaktide muudatustest
Jaanuarist hakkasid kehtima mitmed olulised õigusaktide muudatused, millest olulisemaid allpool tutvustame.
Uus atmosfääriõhu kaitse seadus
Aasta algusest asendab uus atmosfääriõhu kaitse seadus (AÕKS) seni kehtinud välisõhu kaitse seadust. Uus seadus koostati osana keskkonnaõiguse kodifitseerimise protsessist. Selle käigus koondati ühte seadusesse välisõhu kaitse põhimõtted ja -kohustused ning viidi valdkonna regulatsioon kooskõlla keskkonnaseadustiku üldosa seadusega. Lisaks õhukvaliteedi nõuetele käsitleb seadus ka müra- ja lõhnahäiringuid puudutavaid reegleid. Pikemalt kirjutasime AÕKS teemal 2016. a juulikuu uudiskirjas.
Uus seadus tõi kaasa ka sisulisi muudatusi mitmetes välisõhu saastamist reguleerivates määrustes, mida tutvustasime 2016. a detsembrikuu uudiskirjas.
Maapõueseadus
Maapõueseadus (MaaPS) on samuti koostatud keskkonnõiguse kodifitseerimise raames. Seaduses on mh reguleeritud kaevandamislubade andmist, lubade sisu ja turba kaevandamist. Uude seadusesse koondati ka varasemalt kaevandamisseaduses sätestatud nõuded. Üksikasjalikult käsitlesime muudatusi 2016. a novembrikuu uudiskirjas.
Seoses uue MaaPS -ga uuendas valitsus teiste seas ka määrust turba kaevandamise aastamäära kohta. Uue määrusega suurendati turba kaevandamise aastamäära Eestis 197 tuhande tonni võrra.
Veeseadus
Jaanuarist jõustuvad veeseaduse muudatused, mis puudutavad põllumajanduse veekaitsenõudeid. Seadusemuudatustega reguleeritakse mineraalväetiste ja vedelsõnniku laotamise nõudeid ja ajalisi piiranguid. Lisaks täpsustati põlluraamatusse kantavaid andmeid ja väetamisplaani koostamise nõudeid. Eelnõu sisu kajastasime pikemalt 2016. a augustikuu uudiskirjas.
Jäätmeseadus
Novembris võeti vastu jäätmeseaduse muudatused, mille sisuks on omavalitsuste poolt korraldatav olmejäätmete vedu ja käitlemine. Muudatustega antakse kohalikele omavalitsustele võimalus saada lisatoetust jäätmehoolduse arendamiseks. Toetust makstakse vastavalt kohalikus omavalitsuses registreeritud majapidamiste arvule. Muudatusi käsitlesime eelnõuna pikemalt 2016. a oktoobrikuu uudiskirjas.
Keskkonnaseire seadus
Uues keskkonnaseire seaduses täpsustatakse nii keskkonnaseirega seotud mõisteid kui mitmeid korralduslikke aspekte ja viiakse seadus kooskõlla teiste keskkonnaalaste seadustega. Kajastasime olulisemaid muudatusi 2016. a juunikuu uudiskirjas.
Valitsuse määrus nr 99 "Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed"
Määrusega on reguleeritud heit- ja sademevee ärajuhtimisele kehtestatud nõudeid, mh mitmete ohtlike ainete (nt tsink, baarium, kroom, plii) piirväärtusi sademe- ja heitvees. Kajastasime eelnõu üksikasjalikumalt 2016. a augustikuu uudiskirjas.
Keskkonnaministeeriumi pressiteade
KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE
Euroopa Kohus selgitas, millistel juhtudel võib KSH läbiviimise üle otsustada eelhindamise korras (C 444/15)
Euroopa Kohus andis enne jõule oma tõlgenduse küsimuses, millistel juhtudel võib keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) läbiviimise üle otsustada juhtumipõhiselt, nn eelhindamise korras. Vaidlus sai alguse Veneetsiast, kus ühel Natura-aladega piirneval saarel sooviti lagunenud hooned asendada uute elamutega (kokku 84 eluaset 2,9 hektaril). Tegevuse suhtes viidi läbi Natura hindamine, ent KSH-d läbi ei viidud. Itaalia õiguse kohaselt on KSH ruumilisel planeerimisel tingimata vaja läbi viia vaid enam kui 10 ha suurustel aladel olemasolevates linnapiirkondades või enam kui 40 ha suurusel alal, kui tegemist on linnapiirkonna laiendamise või uue sellise ala loomisega.
Euroopa Kohtu poole pöördunud Itaalia kohus soovis esmalt teada, kas EL KSH direktiivi art 3 lg 3, mis lubab "kohalikul tasandil väikeste piirkondade kasutamise plaanide" suhtes KSH vajaduse üle juhtumipõhiselt otsustada, on üldse kooskõlas EL aluslepingutega (sh keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõttega). Samuti soovis kohus teada, kas selline, puhtalt ala suurusel põhinev kriteerium KSH kohustuse piiritlemiseks, on EL õigusega kooskõlas.
Euroopa Kohus leidis esmalt, et kuna KSH direktiiv kohustab ka väikese ala maakasutust reguleerivate, ent olulise keskkonnamõjuga kavade (nt detailplaneeringute) puhul KSH läbi viima, ei ole direktiivi art 3 lg 3 EL aluslepingutega vastuolus. Mis puutub kvantitatiivseid (ala suurusel põhinevaid) kriteeriume, siis rõhutas kohus, et KSH üle võib eelhindamise korras otsustada vaid juhul, kui tegemist on kohaliku (mitte riikliku või regionaalse) tasandi otsusega. Ala suurusel põhinevad kriteeriumid otsustamaks, kas KSH tuleb igal juhul läbi viia või teha seda juhtumipõhiselt, on lubatavad tingimusel, et vastav ala on võrreldes selle kohaliku tasandi haldusüksuse pindalaga suhteliselt väike. Samas jättis kohus lähemalt selgitamata, kuidas ala "suhtelist väiksust" hinnata.
Eestis on art 3 lg-st 3 tulenevalt detailplaneeringute puhul KSH läbiviimine juhtumipõhiseks otsuseks, mis sõltub planeeringu eeldatavatest mõjudest. Arvestades, et enamasti tehakse detailplaneeringuid üksikute kinnistute tasandil, on kehtiv õigus ja praktika ka uue kohtulahendi valguses EL õigusega kooskõlas. Suhteliselt suurt osa omavalitsuse pindalast hõlmava planeeringu puhul tuleks aga uuest kohtulahendist lähtudes pigem algatada valla või linna (osa-)üldplaneering, millisel puhul oleks ka KSH kohustuslik.
Euroopa Kohtu otsus asjas C-444/15
Keskkonnamõju hindamise seaduse plaanitud muudatused võtaks üle uue EL direktiivi
Keskkonnaministeerium avalikustas vahetult pärast jõule eelnõu, millega muudetaks keskkonnamõju hindamise seadust (KeHJS), eesmärgiga võtta üle viimased muudatused EL KMH direktiivis, mis tehti 2014. aastal direktiiviga 2014/52/EL. Muudatused puudutavad mitmeid teemasid, mh eelhindamist, KMH aruannete kontrolli ja avalikustamist. Samas KMH kohustusega tegevuste nimekirja ja künniseid ei muudeta. Lisaks sisulistele muudatustele sisaldab eelnõu ka mitmeid korrastavaid muudatusi.
Eelnõu kohaselt oleks senisest mõnevõrra põhjalikumalt reguleeritud KMH eelhindamine, ehk otsustusprotsess, millega tehakse selgeks, kas kavandataval tegevusel on sedavõrd oluline keskkonnamõju, et selle täpsemaks uurimiseks tuleb KMH läbi viia. Eelnõu kohaselt sätestataks täpsemad eelhindamise sisunõuded tulevikus eraldi määrusega. Teisalt lubaks uus eelnõu jätta eelhinnangu vormistamata, kui tegevust ei ole nimetatud eelhindamise kohustusega tegevusi loetlevas määruses ja otsusetegija on veendunud, et tegevusel puudub oluline keskkonnamõju. Lisaks sellele sätestaks eelnõu, et eelhindamise otsus tuleb teha 90 päeva jooksul alates eelhinnangu aluseks oleva info saamisest.
Avalikustamise osas on põhiliseks uuenduseks, et KMH aruande avalikustamise perioodiks oleks vähemalt 30 päeva senise 21 asemel - see nõue tuleneb otse EL direktiivist, mis varem tähtaegade küsimust ei reguleerinud.
KMH aruannete osas kohustaks eelnõu otsustegijaid hindama nende asjakohasust. Nt võib mitteasjakohane olla mõju hinnang, mis on tehtud mitu aastat enne otsuseni jõudmist. Kui KMH aruanne pole asjakohane, võib otsustaja nõuda täiendavat eksperthinnangut litsenseeritud eksperdilt.
KÕKi hinnangul on suurem osa kavandatud muudatusi positiivsed, hoolimata asjaolust, et tegemist on vaid EL direktiivi ülevõtmisega, kusjuures on lähtutud põhimõttest teha "nii palju kui nõutakse, nii vähe kui võimalik". Problemaatiliseks selles valguses võib pidada ka eelhinnangu andmiseks ette nähtud tähtaega. Kui Eesti õigus ütleks eelnõu kohaselt, et see tuleb teha 90 päeva jooksul, siis EL direktiiv rõhutab eraldi, et seda tuleb teha võimalikult kiiresti, aga hiljemalt 90 päeva jooksul. Eelhinnangu tegemine võimalikult vara ja sellest teada andmine on mh vajalik selleks, et avalikkus saaks loamenetluses tõhusalt osaleda ja vajadusel varakult KMH läbiviimise vajadusele tähelepanu juhtida.
Eelnõu materjalid
Määruse muudatustega seataks KMH eelhinnangu tegemise kohustust turba kaevandamisele vähem kui 150 ha suurusel alal ja kaevandamisega rikutud maa korrastamisele
Keskkonnaministeerium saatis 2016. a. detsembri lõpus kooskõlastusringile keskkonnamõju hindamise (KMH) eelhinnangut vajavate tegevusvaldkondade määruse muutmise eelnõu, mille eesmärgiks on tegevusvaldkondade loetelu täiendada. Muudatused tingis 1. jaanuarist jõustunud uus maapõueseadus, millega vähendati mh tegevuste ringi, mille puhul on keskkonnamõju hindamise seaduse (KeHJS) kohaselt KMH alati kohustuslik. Kuna need tegevused võivad siiski tuua kaasa olulise keskkonnamõju, nõutaks eelnõukohase määrusega, et KMH vajaduse väljaselgitamiseks tuleb teostada eelhinnang.
Eelhinnangu teostamise kohustus oleks lisaks olemasolevatele määruses esitatud tegevusvaldkondadele, edaspidi ka:
-
turba kaevandamisel kuni 150 hektari suurusel alal. Sellest suurematel aladel on KMH hindamine alati kohustuslik (varasemalt oli kohustus turbakaevanduse KMH läbi viia sõltumata pindalast);
-
pealmaakaevandamisega rikutud maa korrastamisel alal, mis on suurem kui 25 hektarit. Seletuskirja kohaselt ei ole maa korrastamise näol tegemist tegevusega, mille kohta KMH-direktiivisttulenevalt oleks vajalik kohustuslikus korras KMH teostada. Kaevandatud maa korrastamise põhimõtted peaksid olema ära määratletud juba maavara kaevandamise loa taotlemisel ning selle käigus koostatavas KMHs (kui see tehakse);
-
allmaakaevandamisega rikutud maa korrastamisel. KMH kohustuslikus korras teostamise kohustus puudub juba eelnevalt mainitud põhjustel;
-
turba mehhaniseeritud kaevandamisega rikutud maa korrastamisel. KMH teostamine kohustuslikus korras direktiivi kohaselt samuti vajalik ei ole.
Määruse eelnõu vastuvõtmine peaks seletuskirja kohaselt vähendama arendaja kulusid (juhul kui eelhinnangust selgub, et KMHd teha pole vaja) ja vähendama Keskkonnaameti töökoormust (eelhinnangute koostamine ei ole nii ajamahukas kui KMH menetlus).
Materjalid eelnõude infosüsteemis
KLIIMAMUUTUS
Uue atmosfääriõhu kaitse seaduse tõttu uuendati F-gaaside käitlemist, vedel- ja biokütuste nõudeid ja CO2-heite määramist reguleerivaid määruseid
Seoses uue atmosfääriõhu kaitse seaduse jõustumisega 1. jaanuaril taaskehtestas valitsus määrused seoses nn F-gaaside (kasvuhoonegaasid, millega asendatakse osoonikihti kahjustavaid aineid) käitlemise, vedelkütuse keskkonnanõuete ja CO2 heite määramisega.
Keskkonnaministri määruses Fluoritud kasvuhoonegaase sisaldava toote, seadme ja süsteemi käitlemise loa taotlemise ja muutmise täpsustatud kord, käitlemisloa taotluse ja käitlemisloa täpsustatud nõuded on täpsustatud nii seda, milliseid andmeid tuleb loa taotlemisel esitada kui ka seda, kuidas taotlusi menetletakse. Loamenetlus on viidud vastavusse majandustegevuse registri nõuetega, kuna lube hakatakse taotlema selle kaudu ning neid hakatakse ka selles registris hoidma. Varem antud load kehtivad vanaviisi edasi. Uue sisulise nõudena tuleks F-gaaside käitlemise luba taotleda ka neil ettevõtetel, mis kõrvaldavad (lõplikult) kasutusest F-gaase sisaldavaid tooteid ja seadmeid (nt külmikuid).
Nn FOKA registri pidamise ja sinna andmete esitamist reguleerivas määruses Fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate toodete, seadmete, süsteemide ja mahutite ning käitlemistoimingute registri põhimäärus ja selle pidamise kord on sisulisi muutusi vähe. Uuendusena on üheks registri volitatud töötlejaks Keskkonnaagentuuri asemel Keskkonnaministeeriumi infotehnoloogiakeskus (KEMIT).
Määruses Vedelkütuste kohta esitatavad keskkonnanõuded, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, vedelkütuste keskkonnanõuetele vastavuse seire ja aruandmise kord ning biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise määramise metoodika sisulisi muudatusi ei tehtud. Selle ja eelmise määruse eelnõu tutvustasime 2016.a detsembrikuu uudiskirjas.
Määruses Välisõhku väljutatava süsinikdioksiidi heite arvutusliku määramise meetodid sisulisi muudatusi ei tehtud.
ENERGEETIKA
Riigi Teatajas avaldati määrus, millega kehtestatakse nõuded suurettevõtja energiaauditile. Kuus kuud peale määruse jõustumist peavad Eestis tegutsevad suurettevõtjad tegema määrusest tulenevatele nõuetele vastava energiaauditi. Audit tuleb läbi viia iga nelja aasta järel. Määrusega võetakse üle ELi nn energiatõhususe direktiivi ( 2012/27/EL) nõuded.
Euroopa Liidu Teatajas avaldatud määrus sätestab õhukütte- ja jahutusseadmete ja kõrgel temperatuuril käitatavate protsessijahutite ja puhurkonvektorite suhtes kohaldatavad nõuded, mille täitmine on EL turule laskmise eelduseks. Nõuetega loodetakse 2030. aastaks saavutada energiasääst, mis vastab 9 miljonile tonnile süsinikdioksiidi heitele.
Riigikogu arutab biokütuste kasutamist hoogustavat vedelkütuse seaduse muudatust
Riigikogu võttis menetlusse eelnõu vedelkütuse seaduse muutmiseks. Eelnõu sisu käsitlesime 2016. a septembrikuu uudiskirjas.
Eelnõu muudatustega võetakse üle ELi taastuvenergia direktiivi (2009/28/EÜ) nõuded, mille kohaselt peab aastaks 2020 liikmesriikide transpordisektoris kasutatama vähemalt 10% ulatuses bio- ehk taastuvkütust. Biokütust toodetakse taastuvatest allikatest nagu jäätmed, loomsed ja taimsed rasvad, toiduks kõlbmatu teravili, vetikad jne. Direktiivis seatud eesmärgi saavutamiseks näeb eelnõu ette biokütuse osa järk-järgulist suurendamist bensiini- ja diislikütustes.
Eelnõu mõjutab otseselt kütuse tarnijaid, kes peavad alates 2017.a 1. maist tagama tarnitavas kütuses biokütuse olemasolu. Näiteks käesoleval aastal peab see moodustama 3,3% igas tarbimisse lubatud kütuse liitrist, alates 2018.a 1. aprillist aga juba 6,4%. Erandina ei pea biokütust lisama bensiinile oktaanarvuga 98. Seda saavad kasutada sõidukid, mille tootjad ei luba kasutada biokütuse lisandiga bensiini. Biokütuse lisamise mõju bensiini hinna tõusule peaks eelnõu koostajate hinnangul olema marginaalne.
Muudatused aitavad kaasa ka kliimaalaste eesmärkide saavutamisele. Arvestuslikult vähendab 10% biokütuste sisaldusega kütuste kasutamine õhku paisatavate kasvuhoonegaaside kogust kuni 4,5% võrra.
Eelnõu materjalid Riigikogu veebilehel
VÄLISÕHU KAITSE
Euroopa Liidu Teatajas avaldatud direktiiviga kehtestatakse liikmesriikide jaoks uued õhusaasteainete piirmäärad vääveldioksiidile (SO2), lämmastikoksiididele (NOx), lenduvatele orgaanilistele ühenditele (LOÜ), ammoniaagile (NH3) ja tahketele osakestele (PM2,5). Direktiivi sisu käsitlesime lähemalt detsembrikuu uudiskirjas.
Jõustusid uued atmosfääriõhu kaitsega seotud määrused
Aasta alguses jõustusid välisõhku väljutatavate saasteainete heidete mõõtmise ja määramisega seotud määrused. Uued määrused kehtestati seoses uue atmosfääriõhu kaitse seadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuarist 2017. a. Muudatused on määrustes üldjoones täpsustavat laadi ja olulisi muudatusi määrused ette ei näe.
Jõustunud määrused, mille muudatusi juba 2016. a. detsembrikuu uudiskirjas kajastasime, on:
Enne vastuvõtmist neis määrustes muudatusi ei tehtud.
Lisaks varasemalt kajastatud määrustele on samuti jõustunud:
-
Välisõhus leviva müra normtasemete, mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise määrus . Määruses on vähendatud müra normtasemete arvu, st välja on jäetud müra kriitilise taseme mõiste. Piirtaseme ja taotlustaseme asemel on uues määruses piirväärtused ja sihtväärtused (viimane tähistab normtaset, mida rakendatakse uute planeeringute korral planeeritaval alal ja see jääb kohustuslikuna kehtima ka pärast planeeringu koostamist). Määrusest kaob segaala mürakategooria, mille mõistet on varasemalt sisustatud viisil, mis annab selle rakendajale laialdase ning raskesti kontrollitava otsustusruumi. Selle asemele kehtestatakse kaks erinevat mürakategooriat (III mürakategooria ehk keskuste alad ja IV mürakategooria ehk ühiskondliku hoone maa-alad), mis peaksid edaspidi võimaldama mürakategooriaid kasutada maakasutuse juhtotstarbele vastavalt.
-
Õhusaasteloa või keskkonnakompleksloa omaja välisõhu saastamisega seotud aastaaruande määrus , milles laiaulatuslike muudatusi võrreldes varasema määrusega tehtud pole. Täpsustatud on aruande esitamise korda (nt tuleb parema arvestamise eesmärgil edaspidi iga saasteaine või saasteainete grupi kohta esitada heitkoguste andmed eraldi). Samuti on täiendatud aastaaruande lisade informatsiooni nõudeid (nt on lisandunud nõue märkida saasteaine püüdeseadme efektiivsuse kontrollimise sagedust, et tagada püüdeseadme toimivus).
-
Õhukvaliteedi hindamise korra määrus , mis sätestab nõuded välisõhku kvaliteedi hindamiseks tehtavate mõõtmiste kohta. Muudatusi on tehtud vaid määruse mõistetes (nt on mõiste välisõhu saastatuse tase asendatud mõistega õhukvaliteet) ja võrreldes varasema määrusega on välja jäetud õhukvaliteedi hindamispiirid, mida hakkab reguleerima õhukvaliteedi piir- ja sihtväärtuste määrus.
-
Lõhnaaine esinemise hindamise korra, nõuete ja häiringutasemete määrus , mis erinevalt varasemast määrusest reguleerib ka lõhnaaine esinemise hindamise arvutusliku hindamise metoodikat. Metoodika annab juhised (viited standarditele ja hindamiseks vajalikud valemid) tegevusega kaasneva lõhnaaine hetkelise koguse arvutamiseks, mis peaks lihtsustama käitajal oma mõjude hindamist keskkonnaloa taotlemisel.
Määrused jõustusid 1. jaanuaril.
VESI
Riigi Teatajas jõustus 1. jaanuaril reovee puhastamise ja heit- ja sademevee suublasse juhtimise nõuete määrus, mille täpsemat sisu selgitasime meie 2016. a. augustikuu uudiskirjas. Põhimõttelisi muudatusi eelnõusse enne vastuvõtmist ei tehtud.
MAAPÕU
Määruse muudatused viivad selle kooskõlla uue maapõueseadusega. Peaasjalikult on muudetud termineid, sisuline muudatus puudutab turbakaevandamisel andmete kontrollimiseks kasutatava instrumentaalmõõdistamise ajastust. Kui seni tuli see teha kolm aastat enne kaevandamisloa kehtivuse lõppu, siis nüüd võib seda teha vahemikus 3-5 aastat enne loa kehtivuse lõppemist.
Uus maapõueseadus toob muudatusi ka selle rakendusaktidesse
1. jaanuaril jõustusid maapõueseaduse (MaaPS) rakendusaktid, mis nimetavad kaevandamiseks sobivad turbaalad ja seavad paika turba kaevandamise aastamäära. Kooskõlastusringil on veel erinevate maavarade kaevandamisega seotud loataotluste vormiliste nõuete määrus.
Jõustunud määrustest oleme varasemalt turba kaevandamise aastamäära määruse sisu juba kajastanud. Turba kaevandamise aastamäära mitmes maakonnas suurendava määruse eelnõusse vahepeal muudatusi tehtud ei ole ja sisuliste muudatuste kohta saate lugeda meie 2016. a. detsembrikuu uudiskirjast.
Turbaalade nimekirja määrusesse on lisatud uuena kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri, kuhu on kantud 266 ala, millel on kaevandamiseks võimalik taotleda turba kaevandamise aastamäära piires. Nimekiri koostati selleks, et vähendada looduslike turbaalade edasist avamist ja kuivendamist ning vähendada heitkoguseid juba avatud aladel. Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade nimekirja on lisaks kantud jääksood (hüljatud turbaalad), kus on veel kaevandamiskõlblikku turvast alles. Neil aladel on võimalik maavara kaevandada väljaspool kaevandamise aastamäära. Kaasajastatakse ka määruses esitatud turbaalade kirjeldust, lisades alade pindalad ja asukohad kaardil.
Kooskõlastamisringile saadetud üldgeoloogilise uuringu ja maavara kaevandamise lubade taotlemisnõuete määrus, mis liidab varasemalt kahes eri määruses olevad nõuded, sisaldaks vaid täpsustavat laadi muudatusi (nt tuleb loal edaspidi kanda ka viidata loa andmise ja muutmise otsustele, et võimaldada vastava info kiirem kättesaadavus). Läbivalt on asendatud sõna maavaravaru sõnadega maavara kogus, sest mõistet maavaravaru enam uues MaaPS ei kasutata. Samuti ei reguleeriks eelnõukohane määrus enam menetlustoimingute tähtaegu (edaspidi MaaPS).
Turba kaevandamise aastamäär ning kriitilise ja kasutatava varu suurus
Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri
Üldgeoloogilise uuringu ja maavara kaevandamise lubade taotlemisnõuete määruse materjalid eelnõude infosüsteemis
JÄÄTMED
Uus määrus paneb paika ohtlike jäätmete saatekirjade andmekogu kasutamise reeglid
Aasta alguses jõustus ohtlike jäätmete saatekirju sisaldava andmekogu (nn OJS) kasutamist reguleeriv Keskkonnaministri määrus. Määruse kohaselt loodud andmekogu annab reaalajas ülevaate ohtlike jäätmete veostest, sisaldades andmeid sellistele veostele kohustuslikus korras koostavate saatekirjade kohta.
Eelnõu seletuskirja kohaselt koostatakse aastas üle 30 000 saatekirja, mis eelkõige järelevalve teostamise eesmärgil jäätmete vedamiseks üleandja või jäätmete vastuvõtja poolt andmebaasi kantakse. Kuna andmed on osalt juurdepääsupiiranguga, ei ole andmebaas avalik. Juurdepääs sellele on Keskkonnaametil jäätmeloa andjana, Keskkonnainspektsioonil ning Politsei- ja Piirivalveametil järelevalve teostajana ning registri volitatud töötajatel (Keskkonnaagentuur ja Keskkonnaministeeriumi ITK-keskusel).
Määruse tekst
Riigikontrolli: olmejäätmete kokkukogumise süsteem toimib, aga sorteerimisega on probleeme
Riigikontroll avalikustas detsembris auditi, milles analüüsiti kohalike omavalitsuste ja riigi tööd olmejäätmete kogumisel ning taaskasutusse suunamisel. Auditi kohaselt toimib kodudes tekkivate jäätmete kogumise süsteem küllaltki hästi, ent jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutusse suunamisega on probleeme.
Positiivse külje pealt leidis Riigikontroll, et kohalike omavalitsuste korraldatud olmejäätmete kogumise süsteem toimib hästi, tagades tarbijatele suhteliselt mugava ja odava segaolmejäätmete kogumise teenuse. Ohuna tõi Riigikontroll siiski välja riigi jäätmekavasse kirjutatud plaani asendada senine korraldatud jäätmeveo süsteem turupõhise süsteemiga. Auditi kohaselt võib selline samm seada toimiva süsteemi ohtu, tõstes seejuures tarbijate jaoks hindu.
Odav segaolmejäätmete veo hind, pakendikonteinerite jm liigiti kogutud jäätmete vastuvõtupunktide kaugus kodudest ning ka elanike vähene teadlikkus on samas toonud kaasa selle, et liigiti kogutakse ja taaskasutusse suunatakse liiga vähe olmejäätmeid, sh pakendeid. Üks kitsaskohti on omavalitsuste vähene suutlikkus järelevalvet teha ja pakendiorganisatsioone oma kohustusi täitma sundida. Samuti on täna segane, kes vastutab riigile EL poolt seatud jäätmete ringlussevõtu eeesmärkide täitmise eest - riik või omavalitsus. Riigikontrolli hinnangul toob see tõenäoliselt kaasa selle, et eesmärke ei suudeta täita. Viimaks on probleemiks ka taaskasutajate üle tehtava järelevalve nõrkus - auditi kohaselt ei teosta Keskkonnainspektsioon täna sisulist järelevalvet selle üle, kas jäätmekäitlusettevõtete poolt koostatavad aruanded ka tegelikkusele vastavad. Pigem usaldatakse esitatud andmeid ning kontrollitakse nende omavahelist kooskõla.
Vastusena Riigikontrolli auditile andis Keskkonnaministeerium teada, et mitmeid küsimusi kavatsetakse lähiajal lahendada uue jäätmeseaduse koostamisel. Muuhulgas sätestataks seal selgemalt omavalitsuse roll jäätmete taaskasutuse suunamisel, nt võimalus määrata kindlaks omavalitsuse territooriumil kogutud jäätmete käitlemise koht.
Riigikontrolli audit ja seotud materjalid
Riigikogu arutab õhukesi kilekotte piiravat seadusmuudatust
Riigikogu menetlusse jõudis pakendiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on vähendada õhukeste kilekottide tarbimist, tehes need kauplustes senisest vähem kättesaadavaks. Eelnõust kirjutasime pikemalt septembrikuu uudiskirjas.
Eelnõu materjalid Riigikogu veebilehel
KIIRGUS
Jõustus kiirgusallikate ja tuumamaterjali ohutust tagav määrus
1.jaanuaril jõustus kiirgusallikate ja tuumamaterjali uue registri asutamise määrus, millega kehtestatakse põhimõtted kõnealusesse registrisse kantavate andmete ja nende töötlemise korra osas. Kiirgusallikate ja tuumamaterjali registrit on Eestis peetud alates 1997. aastast. Uus määrus on kehtestatud eesmärgiga tagada kiirgusallika ja tuumamaterjali ohutus ning inimese ja keskkonna kaitse.
Suuri sisulisi muudatusi uus määrus registripidamise toimingutesse ei too. Register on mõeldud Eestis kasutusel olevate, sisse- ja väljaveol kasutusest kõrvaldatud ning radioaktiivsete jäätmete ladustuskohta üle antud kiirgusallikate ja tuummaterjali ning nende kasutusvaldkondade kohta andmete kogumiseks ja süstematiseerimiseks. Samuti võimaldab register saada ülevaate kiirgusallikate ja tuumamaterjali asukoha, arvu ja koguse üle, et nende üle oleks võimalik pidada arvestust ja teostada järelevalvet. Parema arvestuse ja järelevalve tagamiseks on täpsustatud määruse nõudeid registri pidamisele (nt tuleks registrisse kanda andmed plutooniumit sisaldavate suitsuandurite kohta). Andmete päevakohasus ja õigsus võimaldab ka tagada selle, et hüljatud kiirgusallika leidmise korral on võimalik registri abil kiirelt kindlaks teha, millega on tegemist ning kust kiirgusallikas pärineb.
Võrreldes varasemaga on aga registris olev teave edaspidi mõeldud ainult asutusesiseseks kasutuseks ehk tegemist on piiratud juurdepääsuga teabega. Varasemalt oli tegemist riigiasutuse andmekoguga, mille infole oli ligipääs tagatud dokumendiregistri kaudu. Seega on nüüdsest registrile ligipääsu raskendatud ja sellele võimaldatakse juurdepääs avaliku teabe seaduse sätetele vastavalt.
Kiirgusallikate ja tuumamaterjali registri asutamine ja selle põhimäärus
KALANDUS
