Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) otsustas Norras leviva hirvlaste kroonilise kurtumushaiguse (CWD) tõttu alustada 3 aastat kestva seirega, kus uuritakse lisaks Norra naaberriikidele ka Eesti hirvlasi.

"Haigus on Euroopas siiani tuvastatud ainult Norra hirvlastel, kuid võib sealtkaudu levida ka Soome ja Rootsi hirvlastele," ütles Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda.

Möödunud aasta aprillis ja mais avastati Norras esimesed kroonilise kurtumushaiguse juhtumid Euroopas. Seetõttu otsustas EFSA uurida ka lähiriike (Eestit, Soomet, Islandit, Lätit, Leedut, Norrat, Poolat ja Rootsit), et vajadusel võtta loomade kaitseks tarvidusele täiendavad abinõud. EFSA hinnangul on oht inimeste tervisele minimaalne.

Seires uuritakse farmides ja looduses elavaid hirvlasi eraldi asukoha ning liigi järgi. Selline tegevus võimaldab ära hoida võimalikku kurtumushaiguse levikut Euroopas. Varem on Eestis haiguse seiret tehtud aastatel 2007-2009, tookord 37 looduses elava hirvlase ajuproovist (7 punahirve, 8 metskitse ja 22 põtra) CWD haigust ei leitud.

Hirvlaste nakkushaiguse levikut saab ennetada vaid juhul, kui on teada konkreetsed haigusjuhtumid, mis aga hetkel puuduvad. EFSA kavatseb võtta kasutusele meetmed, mis ohjeldaksid ja/või piiraksid kurtumushaigust seal, kus haigus on juba levinud. Selleks tuleb haiguse leviku piirkonnas vähendada hirvlaste arvukust ning vähendada nakkusohtliku materjali hulka metsas.

Kurtumushaiguse olemus

Kurtumushaiguse tekitajaks on nakkuslik valguosake e. prioon, mis põhjustab haigetel loomadel muutunud käitumist ja haiglast kõhnumist ning lõpeb alati surmaga. Haiged loomad eritavad haigustekitajaid sülje, uriini ja fekaalidega. Haigete loomade korjused on samuti oluline nakkuse allikas. Teised loomad nakatuvad näiteks süües rohtu, mis kasvab nakatunud mullas. Haigus levib hirvlastel nii ühe liigi siseselt, kui ka erinevate liikide vahel. Haiguse prioonid on väga vastupidavad ja säilivad keskkonnas aastaid.