Toimival vanarehvi kogumise süsteemil on kaks kriitilise tähtsusega nn võtmekohta: esiteks peab taaskasutustasu suurus olema selline, mille eest saab vanarehvid ka päriselt käideldud, mitte vaid vaheladustusplatsidele viidud. Täna küsivad rehviorganisatsioonid rehvitootjatelt vanarehvide taaskasutuse tasu 55-75 eurot tonni kohta, Soomes on sama summa ligi 200 eurot, ka Keskkonnainspektsiooni vanarehvide käitlemise hankes kujunes vanarehvide käitlemise tonni hinnaks ligi 150 eurot. Siin saab tuua paralleelina Eesti piimandussektori, ehk näide sellest, mis juhtub kui tootel ei ole õige hind. Ministeeriumil ei ole võimalik siin otseselt sekkuda. Teine võtmekoht on käitlusvõimaluste piiratus Eestis, mille osas on jää liikuma hakanud, tuues näiteks rehvihakke kasutamise katsetamise õlitootmises.

Kolmas oluline komponent on aga järelevalve ning asjaolu, et Eestisse tuuakse ka rehve, millelt taaskasutustasu ei maksta. Hinnanguliselt võib see olla ligi 8% turust, mis kahtlemata tekitab ebaausat konkurentsi. Oleme ses osas ka ise peeglisse vaadanud ning Keskkonnainspektsioon on tänavu vanarehvidega seonduva võtnud teravdatud tähelepanu alla, et tagada reeglite täitmine ning vajadusel rakendada selleks riiklikku sundi. Tuleb tunnistada, et varasemad ettekirjutused ning leebemad sunnivahendid (sunniraha) ei ole aga kõikidel juhtudel oodatud tulemust andnud, mistõttu on Keskkonnainspektsioon lähiajal rakendamas karmimat sunnivahendit - asendustäitmist. See tähendab, et riik korraldab ettekirjutuste täitmise kohustatud subjektide eest ise ära, nõudes kulud hiljem sisse.

Tulles aga nüüd tänase teate juurde tagasi. Olukorras, kus MTÜ Rehviliit on otsustanud tegevuse lõpetada, on temaga liitunud ettevõtetel kolm võimalust: täita vanarehvide kogumise ja käitlemise nõudeid individuaalselt, luua täiesti uus tootjavastutusorganisatsioon või liituda olemasoleva tootjavastutusorganisatsiooniga. Esimene variant oleks tootjatele ilmsesti ülemäära kulukas ning teine variant võtab aega. Seega kõige kiirem variant seadust täita olekski tootjatel liituda olemasoleva tootjavastutusorganisatsiooniga.

TAUST

Rehvidele kehtib laiendatud tootjavastutuse põhimõte, mille kohaselt on rehvide tootjad ehk valmistajad või maaletoojad kohustatud tagama nende turule toodud toodetest tekkinud jäätmete kokku korjamise ja nõuetekohase käitlemise.

Riigi eesmärk on laiendatud tootjavastutuse põhimõtte rakendamine, nii, et see tagaks vanarehvi valdajatele võimaluse neid tootjatele tagastada üle riigi ning kogutud vanarehvid saaksid ka ära käideldud. Hetkel tundub süsteem toimivat rehvide osas vaid kuni kogumiseni. Teisisõnu - tootjatelt kogutav tasu kulub vaid kogumisvõrgustiku ning vanarehvide vaheladustamise katteks, tegelik taaskasutus nõuab täiendavalt vahendeid. Arvutused näitavad, et tootjatelt kogutav tasu peaks toimiva süsteemi tagamiseks olema vähemalt kaks korda suurem olemasolevast.

Vanarehvide probleem on tekkinud mitmete kokkulangevuste tõttu. Kolme peamise probleemina võib välja tuua asjaolud, et rehvitootjatelt küsitav taaskasutustasu on kahe tootjavastutusorganisatsiooni konkurentsis püsinud ebaloomulikult madal, rehvide taaskasutusvõimalusi on Eestis hetkel vähe ning Eestisse tuuakse hinnanguliselt 8% rehve, mille eest rehvifirmad taaskasutustasu ei maksa.

Taaskasutusorganisatsioonide poolt jäätmekäitlejatele üle antud vanarehvid on jäänud viimastel aastatel ladudesse seisma, tuues sellega kaasa jäätmeseaduse nn kolme aasta lubatud vaheladustamise põhimõtte rikkumise. Juhul, kui tootjavastutus ettenähtud viisil toimiks, ei oleks me täna nende probleemide ees - st puuduks vajadus tegeleda jäätmeseaduse kohaselt ebaseaduslikult ladestatud vanarehvidega ning riik ei peaks selleks kulutama avalikke vahendeid ja ressursse.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 29.09.2016 pressiteade