Seepärast peavad nii loomapidajad kui teraviljakasvatajad sel ajal bioohutusele erilist tähelepanu pöörama, kirjutab Maaeluministeeriumi loomatervise büroo juhataja Enno Piisang.
Sööda ja teraviljaga seotud seakatku leviku riske on võimalik maandada vaid bioohutusnõuete hoolsal järgimisel.
Uudsevilja kasutamine söödaks vaid teatud tingimustel
Sigade söötmiseks tohib kasutada sööta, mida on 30 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud nii loomade kui võimalikku viirust edasikandvate inimeste juurdepääs sellele, või mida on kuumtöödeldud väljaspool farmi territooriumit viiruse hävitamiseks piisaval meetodil.Teadlaste hinnangul hävib viirus teraviljas, kui seda kuivatatakse maksimaalsetel lubatud temperatuuridel. Et enamasti on kuivatustemperatuurid madalamad, siis tuleks vilja pärast kuivatamist ohutuse tagamiseks veel vähemalt kuu jooksul hoiustada, enne kui seda võiks kasutada seasöödaks. See tähendab, et põllult värskelt koristatud uudsevilja on keelatud loomadele sööta.
Väldi sööda saastumist valmistamisel ja ladustamisel
Haljassööda söötmine sigadele on keelatud. Veelgi enam – tuleb välistada haljassööda toomine sigala territooriumile. Eesti Maaülikooli poolt 2015. aasta sügisel läbiviidud täiendavast epidemioloogilisest uuringust selgus, et vähemalt ühel juhul oli farmis toimunud seakatku puhangu tõenäoliseks põhjuseks just haljassööda kasutamine.
Kuid sööt võib saastuda seakatku viirusega ka jahvatamisel, segamisel ja hoiustamisel. Seepärast tuleb söödavilja ja sööda ladustamise ning sööda valmistamise kohas bioohutuse tagamiseks välistada metssigade ligipääs ja piirata kõrvalise transpordi juurdepääsu. Samuti tuleb veokid ja laadurid pesta ja desinfitseerida, kui neid on kasutatud muudeks töödeks.
Teraviljajääke ei tohi jätta metssigadele
Hoiduda tuleb teravilja- ja loomasööda jääkide ja muude taimsete jäätmete viimisest metsa. Loomapidamisettevõtetes, aga ka teraviljakuivatites ja -hoidlates tekib söödajääke, teravilja pühkmeid ja sorteerimise jääke. Sügisel koguneb majapidamistest aiandusjääke ja kuivatitest teraviljajääke. Sageli mõeldakse siis, et oleks hea need prügilasse viimise asemel kasutada metsloomade söötmiseks. Nii tekitatakse metsa uusi söötmiskohti. Metsloomade täiendav söötmine aitab aga kaasa nende arvukuse tõusule, samal ajal, kui jahimehed pingutavad metssigade populatsiooni vähendamise nimel.
Haigustekitaja võib jõuda farmi ka põllutehnikaga
Hoolikas tuleb olla ka viljapõllul kasutatava tehnika liikumisel. Saagi koristamisel on raske hoida põllumajandustehnikat saastumisest, kui metsloomad on põldudel pidevad külalised. Põllumajandustehnika saastumisega ja saastunud tehnika sattumisega farmi territooriumile luuakse metsloomade ja põllumajandusloomade populatsiooni nähtamatu kontakt.
Kui haigustekitaja on sattunud farmi territooriumile, on see ainult aja küsimus, kui inimeste tegevuse tulemusena toimetatakse see edasi loomadeni ja loomad nakatuvad. Mida lähemale tulevad metsloomad farmidele, seda suurem on haiguste leviku oht metsloomade populatsioonist farmi.
Bioohutuse eest vastutab loomapidaja
Loomade tervise, heaolu ja farmide bioohutuse eest vastutab loomapidaja. Oluline on rakendada bioohutusmeetmeid ja kaardistada bioohutuskavas kõik võimalikud riskid. See tähendab, et bioohutuse tagamiseks ei piisa vaid ühekordsetest tegevustest ja investeeringutest farmi nõuetega vastavusse viimiseks, vaid see eeldab igapäevasid järjekindlaid tegevusi ja hoolsust. Seejuures tuleks eriti hoolikas olla materjalide, söötade, tehnika, loomade ja inimeste liikumise korraldamisel farmi territooriumile ja farmisiseselt!
Enno Piisang, Maaeluministeeriumi loomatervise büroo juhataja
Allikas: Maablogi
