Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett.

17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil.

Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde. Ka oli tavaks viia sauna Lauritsa jaoks viht ja panna talle valmis pesuvesi.

Lauritsapäev oli Põhja-Eestis kiikumisaja lõpupäev.

Lõuna-Eestis oli sokutapmise päev, lauritsapäeva järel algas seal rukkikülv.

Vanematest trükistest on teada, et lauritsapäevale lähemat perioodi kutsuti koerapäevadeks ehk Siiriuse paistmise ajaks. Selle tähe valgus kahjustas paljude rahvaste arvates inimesi ja loomi, levitades neile haigusi.

Töökeelud

Tuletegemine oli rangelt keelatud nagu ka igasugused suuremad tööd: rohu niitmine, külvamine, puude raiumine, kapsaaias käimine, õunte ja puuviljade toomine.

Rituaalsed toidud

Laiad pannkoogid, sikuliha kartulitega.

Legend

Eestis on olnud ülimalt populaarne muinasjutt tallu saabuvatest pühakutest ja Kristusest. Igatahes on üks pühameestest Laurits, tulevaldaja. Vahel on aga tule rahustaja Kristus. Et peremees palub külalisi appi, siis pistabki üks neist viljale tule külge ja seda loitsuga rahustades peksab peremehe vilja. Kui peremees järgmisel aastal tahab ise kerge vaevaga vilja pekstud saada ja eelmisel aastal nähtut hakkab järele tegema, põleb ta rehi maha.

Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud.

Püha Laurentsius

Sündis ja kasvas Hispaanias ning läks teise sajandi keskel märtrisurma tulerestil koos oma soosija paavst Sixtus II-ga. Laurentsius saadeti kiriku varasid Rooma tooma, kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma.

Laurentsiuse nimega on seotud hulgaliselt legende. Neist ühe järgi tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa üks hing puhastustulest.

Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentsiuse pisarateks.

*************************************************

Kui lehmad kevadel poegivad, siis nad annavad kõige rohkem piima, pärast jääb piim vähemaks, selle kohta öeldi, päevade nimede järel: Jaan võtab

püti, Karus kaks, Laurits loputab kernu laudile, Pärtel pärib puhas ära. (Märjamaa)

Lehma piimaanni kohta: jaagupäevast kadus üks pütt, karusepäevast kadus teene pütt ja lauritspäev viskas kirnu lakka. (Järva-Madise)

Lauritsapäeval pidi raudnael heina sisse minema. Siis läheb rohi visaks. Lauritsapäevaks pidi rukkiseeme tehtud olema. (Karuse)

Oli sobiv sügiskülviks. Sellel päeval kehtis range tuletegemise keeld. Piipu ei tohtinud ka popsutada. Sellest päevast said õunad õige maitse. (Kodavere)

Üks Laurits on tule peal ää põletud, sellest peetakse lauritsapäeva. Ta käskind tule peal teist külge pöörata, see külg pidi juba küll olema. (Ridala)

Lauritsepäe ei tehtud põllal põllutööd. Ühekorra tehtud, Laurits old taga, põllal vili akand põlema. (Ridala)

Lauritsapää ei tohi vil'la peksa ega ülese ahta, selle pääva pekstod vil'la võtab Laur ää. (Martna)

Lauritsapää tohi mette rehetoas tuld teha, siis tuleb palju kuivand viljapäid vilja sisse. (Emmaste)

Lauritsapäeval ei tohi mitte reht peksta, sest siis läheb Laurits lakka, s.o. et maja rehi läheb põlema. (Palamuse)

Lauritsebäst akati seemet tegema (rukist külima). Kevadine seeme tehti nii, kudas aeg andis. Nii kudas mets lehte läks. Kartult taheti vanas kuus teha. (Varbla)

Lauritsepäe, see olli suur külviaeg. Kõige parasam aeg olli kolm päeva enne ja kolm päeva pärast, ega seda siis ühe päevaga tehtud saadud. (Muhu)

Lauritsapäeval ei tohi külida, et mitte ohakaid kasvatada rukkisse. (Mustjala)

Sel päival ei pantud tuld reheahju, muidu pidi palju tulekahjusid olema. Aiast ei toodud ühtki õuna ega aedvilja, et siis pidi järgmine aasta kõik ikaltama, ja kui põllul midagi tetti, siis ainult kuskil nurkas. (Sangaste)

Laarits lautab lehti ja Pärtel keerab pead sisse. Nii öeldaks kapsaste kohta. (Simuna)

Lauritsapäeval ei tohi ühegi viljapuu otsast vilja võtta. Kui võetakse, siis ei kasvata see puu ennem vilja kui seitsme aasta tagast. (Otepää)

Laarits tiib õuntel ja marjadel maigu juure. (Helme)

Jaagop viskab heina liiva ja Laurits paneb raudnaela, sest siis on hein kõva niita. (Kuusalu)

Jaan võtab püti, Jaagup teise ja Laurits lakub põhja. (Kadrina)

Lauritsapäeval hakkab juba värsket leiba saama. Siis hakkab piim otsa saama, Laurits loputab. Karusepäeval on pool piima läind ja Laurits loputab, siis on piim otsas. (Hanila)

Lauritsapäeval hakatakse vanu leski mesipuust välja ajama.(Jõelähtme)

Lauritsapäeval ei tohi leivasi teha, see võib leivaõnne majast ära viia. (Martna)

Laaritspäev tapõte sikk ja keedete värskete kapstedega. (Räpina)

Lauritsapäeval hoidnud peremees aidavõtmeid taskus ega unustanud neid hooletult mujale; kui aidavõtmeid sellel päeval hooletuses jäetud, siis pääsevad vargad kergeste aita ja saavad palju kahju tegema. (Saarde)

Lauritsapäeval, kui sel päeval riiete pesemist ei olnud, siis pidada ometi kas mõnda riidetükigi pesema. Tähendus: et kui sel päeval mitte kurrikas ei saand märjaks tehtud, siis võis tulekahju juhtuda. (Risti)

Lauritsapää tohtind tuld teha, siis pidi palju tuleõnnetusi olema. (Emmaste)