Fosforiidi teema on taas toonud meediasse hoogsaid väljaütlemisi, olgu selleks siis väited, et meil on mitmed kümned miljardid eurod maas vedelemas, või siis teistalt, et fosforiidi kaevandamine tähendab vältimatut ökokatastroofi. Teemal on oluline kontekst - riik valmistub looma maapõue strateegiat ning teema vastu tunnevad huvi erinevad huvigrupid.

Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel sündiv maapõue strateegia loob aluse kogu maapõue, sh erinevate maavarade pikaajalisele poliitikale. Maapõu strateegia valmib Eestis esmakordselt.

Maapõue heaperemehelikuks kasutamiseks arvestab riik nii keskkonna-, majanduslikke kui sotsiaalseid aspekte. Strateegias määratletakse täpsemalt riigi kui maapõue ja maavarade peamise omaniku pikaajalised huvid ja eesmärgid maapõue uurimisel ja kasutamisel.

Nii faktina esitatavad väiteid hiigelrikkuste otsas istumisest kui vastupidi, kaevandamisega kaasnevast ökokatastroofist, on täna emotsionaalsed spekulatsioonid. Me ei tea täna kas ja kuidas on fosforiit reaalselt kättesaadav, kasutatav ja mis hinnaga (tänapäeva tehnoloogia kontekstis).

Keskkonnaministeeriumi seisukoht on, et ükskõik milliste poliitiliste valikute tegemiseks on oluline kõigepealt põhjalikult uurida maapõue potentsiaalseid ressursse. Nii avalik ja poliitiline arutelu kui ka otsused ressursside kasutamise, ka võimalike uute maavarade kaevandamise kohta peaks tuginema teaduslikele uuringutele.

FOSFORIIT

Eesti fosforiidivaru kuulutati 1995. aastal passiivseks ning taotlusi selle kaevandamiseks esitada ei saa.

Objektiivne fakt: viimased Eesti fosforiidiuuringud pärinevad 1980ndatest. Seetõttu on kõik väited nii maapõues peituva fosforiidi rahalise väärtuse kohta kui ka kaevandamise keskkonnamõju kohta eksitavad spekulatsioonid.

Fosforiidi kaevandamise tasuvuse hindamiseks tuleb esmalt leida lahendused mitmele probleemile:

o tehnoloogilised ja tehnilised – tuleb luua ja rakendada tänapäevane kaevandamistehnoloogia, mis on tõhus ja keskkonnasäästlik.

o keskkonnaalased – fosforiidi kaevandamisega kaasneb eelkõige õhureostus ning probleemid põhjaveega. Fosforiidi regiooni põhjaosas on fosforiidikihi peal graptoliitargilliidi kiht (nn diktüoneemakilt), mis kaevandades puistangusse jäetuna on isesüttiv ning võib seega õhku paisata vääveldioksiidi (SO2), pinna- ning põhjavette võivad sattuda aga raskmetallid ja radioaktiivsed metallid. Fosforiidi kaevandamiseks sügavamatest kihtidest on vaja alandada põhjavee taset, mis võib tekitada inimestele probleeme vee kättesaadavusega.

o majanduslikud – Eesti fosforiidimaardlad (eriti Rakvere maardla) on keerulised, fosforiidini jõudmiseks tuleb läbida põlevkivi, liiva, savi, lubajakivi ja turba varud. Heaperemehelik käitumine eeldab ka neile maavaradele kasutuse leidmist.

o sotsiaalsed probleemid – maardlad asuvad tiheda inimasustusega ja aktiivse majandustegevusega piirkondades. Kaevanduste ja karjääride rajamine mõjutaks oluliselt kohalike elanike elu.

Passiivse fosforiidivaru aktiivseks ümberhindamisele peab eelnema uurimistöö, mille põhjal otsustatakse, kas maavara kaevandamine on keskkonnakaitse vajadust ja muid seadusest tulenevaid piiranguid arvestades tõenäoliselt võimalik.

Keskkonnaministeeriumi hinnangul võiks fosforiidi alaste uurimistööde ja uuringute korraldamisel initsiatiiv ja juhtohjad olla riigi käes.

Maavara uuringuloa taotluse menetlemine on avalik protsess, kus ettepanekuid ja vastuväiteid saavad esitada kõik menetlusosalised ja puudutatud isikud.

FOSFORIIDIMAARDLAD EESTIS

Kõik seni uuritud fosforiidimaardlad (Rakvere ,Toolse, Aseri ja Tsitre) asuvad Põhja-Eestis. Varu ammendumise ja kaevandamise keskkonnaohtlikkuse tõttu keskkonnaregistri maardlate nimistust kustutatud Maardu maardlale rajati kaevandus 1940. aastal ning kaevandamine lõpetati 1991. aastal. Kokku kaevandati sealt 25 miljonit tonni fosforiiti. Fosforiidi kihi pealt eemaldatud graptoliitneemaargiliit süttis puistangutes, tekitades laialdast välisõhu, pinna- ja põhjavee reostust nii ohtlike gaaside kui radioaktiivsete ainete kandumisega keskkonda mitme kilomeetri kaugusele fosforiidikarjäärist.

Rakvere fosforiidimaardlas, mis on Eesti ja ka Euroopa suurim, on graptoliitargiliidi kiht vaid maardla äärmises põhjaosas ning isesüttimine nii suureks keskkonnaprobleemiks ei ole. Seevastu paikneb seal fosforiit sügavamal ning maardla hüdrogeoloogilised tingimused on väga komplitseeritud, sest suur osa maardlast paikneb Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil. Kaevandamine mõjutaks oluliselt Põhja- ja Kesk-Eesti põhjavett. Lisaks lasub suurel osal maardlast fosforiidikihist ca 30-35 m kõrgemal põlevkivikihind. Maapõueressursside otstarbekaks kasutamiseks tuleb fosforiidi kaevandamisel väljata ka põlevkivi (või leida viis fosforiidi kaevandamiseks põlevkivikihte kahjustamata ja neid kaevandamisväärsena säilitades).

Toolse maardlas, mis on suuruselt teine, on samuti üsna keerulised hüdrogeoloogilised tingimused, komplitseeritud on nii fosforiidi pealmaa- kui ka allmaakaevandamine. Kogu maardla ulatuses lasub fosforiidikihil graptoliitargilliidi kiht ja selle kivimi paigutamisel ja jätmisel puistangutesse on isesüttimise oht suur.

Nii Rakvere kui Toolse maardla asuvad tiheda inimasustusega ja majanduslikult arenenud piirkonnas.

Aseri ja Tsitre fosforiidimaardla fosforiit on halvema kvaliteediga kui Rakvere ja Toolse oma. Lisaks on Tsitre maardla suhteliselt väike ning asub osaliselt Lahemaa rahvuspargis. Aseri maardlas on fosforiidikihi paksus väike ning maardlal paikneb palju asulaid.

Seisuga 31.12.2015.a oli passiivset fosforiidivaru arvel järgmiselt: