Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.

Meil müüakse 14. veebruaril ehk sõbrapäeval poodides spetsiaalselt kaunistatud maiustusi ja pisemad temaatilisi kingitusi. Rõhutatakse ka tava kinkida sõpradele lilli. Isevalmistatud kaartide ja sõnumite kõrval leiab puna-roosade temaatiliste kaartide tulva kõigist kauplustest. Viimasel ajal on internetis lai valik e-kaarte, millest osa on üsna humoorikad ja millega saab tervitada kaugel asuvaid sõpru. Uus tava on näiteks valentinipäeva kaartide võistlus, mille algatas Eestis Postimees.

Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Sõbrapäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kinke tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele tuttavatele ja sõpradele tähelepanu.

Iga kool leiab muidugi oma võimalused päeva tähistamiseks. Audentese kool on seda teinud näiteks järgmiselt:

2001: Audentese Eragümnaasium tähistas valentinipäeva mitme ettevõtmisega. Kahel päeval kandsid õpilased punast riietust või mingit valentinipäeva sümbolit. Kõik õpilased said endale rinda südamekujulise numbri. Suurde punasesse postkasti võis jätta tervitusi oma lemmikutele. Iga koolipäeva lõpus avati postkast ja jaotati kirjad. Inglise keele tunnid olid pühendatud tava tutvustamisele. Toimusid klassidevahelised konkursid nii suure kaardi valmistamises sõbrapäeva tervitusega kooliperele kui ka ingliskeelse luuletuse konkurss.

2002: Selgi aastal toimus sõbrapäeva tähistamine, mis eelkõige toimub tänu inglise keele õpetajatele. Taas toimus kirjavahetus ja klassiuste kaunistamine valentinipäeva sümboolikaga.

Kuna sõbrapäev kattus vastlapäevaga, olid need kaks sündmust teineteisega seotud. Nende tähtpäevade raames toimusid ka võistlusmängud (õues polnud lund!). Populaarseim oli pannkoogijooks, mis tõi nii osavõtjatele kui vaatajatele palju osalemis- ja kaasaelamisrõõmu.

Püha Valentin

Katoliku kirik tunnustab vähemalt kolme erinevat Valentini, kes surid 14. veebruaril märtrisurma, kaks neist 3. sajandil. Levinuim on valentinipäeva seostamine Rooma kristliku preestriga, kes laulatas salaja sõdureid, eirates keiser Claudius II käsku. Legendi järgi saatnud ta enne hukkamist 14. veebruaril 270. aastal armsamale kirja allkirjaga "Sinu Valentin". Tänini kasutatakse seda väljendit valentinikaartidel. 496. aastal nimetas paavst Gelasius 14. veebruari valentinipäevaks ja Valentini armastajate patrooniks. 1969. aastal jättis paavst Paulus VI aga päeva uuesti kalendrist välja.

Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.

Valentinikaardid

Kirjutatud kaartide algust seostatakse Orleani Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides kirjutas oma naisele romantilisi värsse. 16. sajandist levisid laialt värvilisele paberile värviliste tintidega kirjutatud valentinikaardid. Mitmed toonased motiivid ja võtted on tuntud tänini: paberist lõigati välja kujundeid; neile kirjutati salmikesi, mille värsside esitähed moodustasid armsama nime; salmikestes oli osa sõnu asendatud piltidega, nii et kokku moodustus paras piltmõistatus.

1800. aastate alguses hakkasid levima mustvalged trükikaardid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks, sest sel ajal polnud tunnete otsesõnu väljendamine kombekas. Pikapeale kujunesid valentinikaartidest tõelised kunstiteosed, mida ilustati siidi, lillede, kullalehtede ja trükitud või joonistatud Cupidoga, kellest sai valentinipäeva maskott.

1800. aastast kehtestati USAs kaartide saatmiseks pennine mark, Märkigem veel, et tänaseks on USAs Howstuffwork andmetel üle 2000 kaarditrükkali. Nagu jõuluvanale saab kaardi saata Jõulumaalt, nii on võimalik valentinikaarti saata Armastusemaale Coloradosse või seda sealt tellida.

Valentinisümbolid

Valentinikaartidelt vaatab vastu kogu Euroopa armastussümboolika, alustades Cupidost, Venuse pojast.

Tänini kasutatakse südamesümboolikat. Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik.

Punased roosid kui Venuse lemmiklilled ja suurte tunnete sümbol.

Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum.

Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel.

Tuvid kui armastajate sümbol.

X kui suudluse sümbol, tuntud alates keskajast. Algselt tõmbasid paberile X-i allkirja asemel need, kes kirjutada ei osanud. Tunnistajate juuresolekul suudles allkirjastaja äsjajoonistud märki. X on ka Kristuse sümbol.

Mida mujal tehakse

Valentinipäeva tähistamine on laialt levinud kogu Euroopas ja ka Ameerikas. USAs saadetakse aastas üle 1 biljoni valentinikaardi ehk veidi vähem kui jõulukaarte. Armunute pühana, millega on seotud palju tunnuslikku sümboolikat, on ta olnud tuntud aastasadu. On täheldatud, et kui kaarte saadavad enamasti naised, siis mehed kingivad sel päeval lilli ja šokolaadi. Tegemist on suure kinkimispäevaga.

Inglismaal riietusid paari sajandi eest lapsed täiskasvanutena ja käisid uste taga valentinisalmikesi laulmas.

Valentinilillede kinkimise kommet ja lillesümboolikat seostatakse Rootsi kuninga Karl II-ga, kelle huvi pärsia lillede keel vastu muutis selle Euroopas populaarseks. 18. sajandil avaldati arvukalt lilleleksikone, mille abil sai mõista lillede sümboolikat ja tõlgendada lillekimpu kätketud sõnumeid. Lillekeel oli veel kümnendi eest lihtsustud kujul üks neid saladusi, mida tüdrukud oma salmikutesse ja salakaustikutesse kopeerisid.

Allikas: BERTA