Vahendame ajakirjast Loodus järgneva kirjutise:

”Olen Eesti maaülikoolis lõpetamas maastikukaitse ja hoolduse eriala bakalaureuseastme õpinguid. Loodusega olen seotud olnud aga kauem kui need kolm ülikooliaastat ning lähemalt, kui seda näeb ette õppekava. Põhikooliastmes käisin maakoolis, Põlva külje all Rosma külas asuvas waldorfkoolis. Koolimaja vahetus läheduses on metsad ja käänuline Ora jõgi. Waldorfpedagoogikas oleks mõeldamatu selliseid tingimusi kasutamata jätta. Käisime õues õppimas ammu enne, kui sõna “õuesõpe” meie meediasse jõudis.
Viienda klassi taimeõpetuse tunnis oli tavaline, et pärast õpetaja sissejuhatust teemasse läksime metsa. Igal hommikul võis niinimetatud peaaine tarvis kulutada poolteist tundi. Seega sai segamatult looduses ringi jalutada. Õpetaja rääkis kõigepealt parasjagu käsil olevast taimerühmast, ning siis saime kõik ülesande. Näiteks pidime üles otsima ja kaasa korjama nii palju erinevaid samblikke, kui leida suutsime.
Tagasi klassiruumi jõudes joonistasime oma leiud üksikasjalikult vihikusse üles. Samamoodi võtsime oma vihikud ja pliiatsid õue kaasa maateaduse tundides. Mõõtsime majadevahelisi kaugusi, uurisime jõe looklevust ning koostasime ise Rosmast kaardi.
Nüüd olen koos oma sõpradega õuesõpet maaülikoolis edendama asunud. Kõrghariduse omandamine ei tohiks olla niivõrd erinev ülejäänud õppeastmetest.
Kui keskkoolis veel säilib teatud isiklik suhe õpetaja ja õpilase vahel, siis ülikooli loengud on tihti enam kui anonüümsed. Õues aga käivad asjad teistmoodi. Õues kaob ametlikkus, inimesed seisa vad, liiguvad üksteise kõrval, mitte ei vastandu, nagu loenguruumis. Maaülikooli tudengite seas lä bi viidud küsitlus näitas, et usutakse pea kõikide ainete õues õpetamise võimalikkusesse. Peamised õppeained õues on siiski loodusteaduslikud.
Õues olek loob eheda suhte nii õpetava ja õppiva inimese kui ka inimese ja looduse vahel.”

Kadri Kalle, üliõpilane

Allikas: ajakiri Loodus