Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo, et loomatoitu peab pool alles olema, et sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist.

Teooriaid ja eksitusi taliharjapäevaga

Andres Kuperjanov kirjutab: Vanas ajaarvamises oli Linnutee kõigepealt aastavahetuse märk. Eesti rahvakalendri taliharjapäev peaks langema ajale, mil talv on saavutanud oma lae ja murdub – algab soojenemine ja läheneb kevad. Soome kalendriuurija Kustaa Vilkuna järgi tähendas nimi talihari ka umbes sellel ajal oma suurimal kõrgusel olevat Linnuteed. Astronoom Heino Eelsalu arvestuste järgi langes see umbes 3000 aastat tagasi kokku talvise pööripäevaga. Praeguseks on talihari nihkunud kevadpunkti pretsessiooni tõttu jaanuari lõppu või veebruari algusse. Vanemad kirjamehed A. W. Hupel ja F. J. Wiedemann on ekslikult märkinud taliharjaks 12. märtsi, mis näitab, et päeva tähendus oli 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil juba tundmatu. Talihari oli vanas kalendrisüsteemis konkreetne märk, mille abil sai sünkroniseerida kuukalendrit reaalse aastaga.

Allikas: BERTA