Neljapäeval, 22. oktoobril kell 10 tuleb kaitsmisele Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi doktorandi Garri Tralman i väitekiri "Kombineeritud metalloosteosüntees pikkade toruluude murdude raviks väikeloomadel" filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse (veterinaarkirurgia) erialal.

Doktorant Garri Tralman rääkis, et eelmise sajandi keskel loodi veterinaarkirurgias luumurdude fikseerimiseks implantaatide süsteem: "Kõige olulisemaks peeti murdunud luu otste head anatoomilist paigaldamist ning võimalikult jäika ja tugevat fikseerimist. Viimastel aastatel on aga hakatud rohkem tähelepanu pöörama nn bioloogilisele osteosünteesile, rohkem pannakse rõhku traumeeritud luu verevarustuse säilitamisele, fragmentidevaheline ideaalne anatoomiline rekonstruktsioon ei ole eesmärk omaette." Liigespindade anatoomiline repositsioon on oluline vaid liigesesiseste murdude fikseerimisel.

1979. aastal kirjeldati reponaator-fiksaatorit, mis koosnes luu peal paiknevast tugielemendist ja kõveratest varrastest üdiõõnes, mis moodustasid nn ankursüsteemi - sellise fiksaatori kasutamisel täheldati massiivset kalluse moodustumist murru kohal ja murru kiiret konsolideerumist. Seda süsteemi täiustas ja lihtsustas veterinaariadoktor Vladimir Andrianov, kes esitles 2003. aastal oma nn RTP (Rod-through-plate ) fiksaatorit väikeloomade toruluude murdude raviks (Eesti Vabariigi patent nr 04899, EL patent nr 1682008). "See fiksaator on mõeldud pikkade toruluude risti- ja põikimurdude raviks luu keskmises kolmandikus," selgitas doktorant. "Fikseerimise eesmärgiks oli saavutada maksimaalselt tugeva ja suhteliselt lihtsa konstruktsiooni abil piisav fragmentidevaheline fiksatsioon kuni murru täieliku paranemiseni ning tagada samal ajal jäseme täielik ja vaba kasutamine luumurru ravi ajal." Doktoritöö raames uuriti nii eksperimentaalselt kui ka kliiniliselt luumurdude regeneratsiooniprotsessi RTP-fiksaatori kasutamisel. Kombineeritud fiksaatori tõhususe hindamiseks teostati eksperimentaalne uuring katseloomadel ja võrreldi luumurru paranemist traditsioonilise plaatfiksatsiooniga. Katseloomadena kasutati doktoritöö raames lambaid.

Doktoritöö käigus töötati välja fiksaatori paigaldamiseks vajalikud standardsed võtted. Fiksaatorit kasutati lisaks katsealustele lammastele ka kliinilistel juhtudel luumurdude raviks koertel. Luumurru paranemist katseloomadel hinnati röntgenoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistokeemiliselt, samuti teostati vere biokeemilised uuringud. Röntgenoloogilisel hindamisel täheldati intensiivsemat kalluse moodustumist uudse fiksaatori kasutamisel võrrelduna plaatfiksatsiooniga. "Kaks nädalat pärast operatsiooni ei erinenud jäseme kasutusvõime mõlema grupi loomadel. Katseperioodi jooksul ei täheldatud opereeritud jäsemetel ühtegi komplikatsiooni," rääkis Tralman.

Histoloogiliste, immunihistokeemiliste ja biokeemiliste näitajate osas eksperimendi käigus mõlema rühma vahel olulisi erinevusi ei esinenud. "Kokkuvõtteks võib öelda, et uudne kombineeritud fiksaator on osutunud efektiivseks toruluude murdude raviks väikeloomadel," lisas Tralman. Katsete tulemused näitasid, et RTP-fiksaator tagab piisavalt kindla fiksatsiooni ja võimaldab loomadel jäset kasutada kohe pärast operatsiooni.

Doktoritöö juhendajad on Prof. Vladimir Andrianov ja Prof. Marina Aunapuu. Dissertandi oponent on dotsent Jan Räihä Univet Espoo Veterinaarhaiglast Soomest.

Doktoritöö kaitsmine toimub Tartus Kreutzwaldi 62 ruumis A201.