Sibullilled istuta päikesepaistelisse või poolvarjulisse, tugevate tuulte eest kaitstud kasvukohta, kus on vett hästi läbilaskev, kerge ja viljakas liivsavimuld. Rasket mulda saab kergemaks muuta, kui sinna hulka segada liiva või neutraliseeritud turvast.

• Õige istutamise aeg on augusti lõpust oktoobri alguseni. Kõige varem pane mulda nartsissid, lumi- ja märtsikellukesed, krookused. Nemad vajavad juurdumiseks veidi soojemat mulda. Tulbid ja hüatsindid istuta alles septembri lõpus- oktoobri alguses, sest nemad hakkavad juurduma alles siis kui mulla temperatuur on alla +9 ⁰C .

• Enne istutamist kaeva umbrohuvaba mulla hulka komposti või kõdusõnnikut ning lisa kaaliumi ja fosforirikast sügisväetist.

• Sibulate istutussügavus oleneb sibula suurusest ja mulla raskusest. Üldine reegel on, et sibulad istutatakse sügavusele, mis on kolmekordne sibula läbimõõt. S.t. kui sibula läbimõõt on 3 cm siis tee istutusauk sügavusega 12 cm. Raskemate muldade korral istuta pinnapealsemalt ja pane istutusaugu põhja drenaažiks jämedat liiva. Liiva võid panna ka sibulate ümber, see hoiab sibulad tervemad.

• Jälgi, et sibulad satuks mulda ikka õiget pidi, kand allpool. Hariliku püvilille sibula võiks mädanemisohu vältimiseks istutada külili.
• Ära istuta ühest sordist või liigist vaid mõnda sibulat. Suuremad ja efektsemad on 15-20 sibulast moodustunud rühmad.

• Sügisel on sibulaid lihtsam üles võtta, kui kasutad nende istutamisel plastist istutuskorvi või tihedasilmalist traatkorvi. Need kaitsevad sibulaid (eriti maitsvad on tulbisibulad) mingil määral ka hiirte ja vesirottide eest. Enne sibulate korvi panekut sapsuta selle põhja veidi mulda, et sibulakand ei puutuks plastmassiga kokku.
• Kui soovid suuremat lillerühma murusse, eemalda eelnevalt murukamar, kaeva vajaliku laiuse ja sügavusega süvend, tipi sibulad maasse ja kata kobeda mullaga. Kõige lõpuks aseta peale varem eemaldatud rohukamar ja talla pinnas ettevaatlikult kinni. Ühekaupa saab sibulaid murusse (aga ka peenrasse) istutada spetsiaalse metallist sibulaistutajaga. Surudes selle maasse tõmbad sealt välja väikese tropi, paned sibula auku, katad mullaga ja eelnevalt välja võetud murutropiga.

Tee omale istutusplaan liigi ja sordinimedega. Nii on ka kevadel hea meenutada, kus millised sordid õitsevad. Sordinimedega sildid võid panna ka istutuskohale mulla sisse.

Hooldus

Kevadine kompleksväetis antakse sibullilledele enamasti vedelal kujul koos kastmisveega. Esimese väetamise võib teha juba enne lillede õidepuhkemist, ning veel paaril korral kuni õitsemise lõpuni. Madalakasvulisi sibullilli võib väetada vaid korra, kuid uhkemad õitsejad nagu tulbid, hüatsindid ja püvililled õitsevad kauem ning nende õied on suuremad, kui neid rikkalikumalt väetada.

Kastmist vajavad sibullilled õitsemise ajal. Kuiva kevade korral kasta juba enne õitsemist. Sarnaselt väetamisega pikendab kastmine õitsemise aega ja ka õied on suuremad ning ilusamad. Peale õitsemist tuleks kastmist järk järgult vähendada. Puhkeperioodil, kui lehed on juba kuivanud on tulbile, püvilillele ja hüatsindile ideaalne kui muld oleks soe ja kuiv. Samas jälle lumi-ja märtsikellukesed ning koerahambad ei talu mulla läbikuivamist. Sibullilledega ei juhtu ka midagi kui neid üldse ei kasta ega väeta. Siis nad lihtsalt kasvavad ja õitsevad vastavalt võimalustele, ning aiapidajal on rohkem aega muudeks töödeks.

Seemnekuprad võiks õievartelt eemaldada kohe peale õitsemist. Nii tagad sordipuhtuse. Lehed ja õievarred jäta alles.

Sibullillede lehtedel tuleb lasta normaalselt kuivada, mitte eemaldada neid kohe peale õitsemist. Lehtedes sünteesivad lilled järgmise aasta toitainevaru ja nende kohesel eemaldamisel jääb järgmisel aastal õitsemine kesiseks. Kui sibullilled kasvavad murus tuleb ka muru niitmisega oodata vähemalt 5 nädalat peale viimaste õite närbumist.

Multšida võiks neutraliseeritud freesturbaga eelkõige liiliate alust maad, sest liilia sibulad vajavad jahedamat mulda. Ka hoiab multšimine mullaniiskust ja kaitseb liiliaid talvekülmade eest.

Sibulate jagamine oleneb sellest, kui kiiresti taim vegetaatiivselt paljuneb. Kui nende kogumik on muutunud liiga tihedaks, muutuvad sibulad nendes kõhnadeks ja lapikuteks ning õied väikesteks. Siis on õige aeg kogumik välja kaevata, eemaldada väiksed ja kahjustunud sibulad, ning suurte ja tervete sibulatega toimetada edasi juba vastavalt liigiomadustele. Igal suvel (või vähemalt igal teisel suvel), juuni lõpus või juuli alguses, võiks üles võtta ja sügisel tagasi istutada tulbi- ja hüatsindisibulad. Nii saab korralikuma istutusmaterjali, rikkalikumalt õitsevad lilled ja paraneb ka talvitumine. Tulpide puhul lühendame ka perioodi, mil vesirotid saaks nendega maiustada. Peale mullast väljakaevamist, puhastamist ja kuivatamist hoitakse tulbisibulaid paar nädalat 20⁰C juures ning kuni istutamiseni jahedamas ruumis. Hüatsindi, kui väga soojanõudliku taime sibulaid, tuleks hoida 4-6 nädalat 23-25⁰C juures (sel ajal toimub õiealgmete areng), ning kuni istutamiseni 16-18⁰C juures pimedas õhutatavas ruumis.

Kui sulle meeldivad tulbid, kuid nende iga-aastane jagamine on sulle tülikas, eelista madalakasvulisi looduslikke tulpe (Kaufmanni ja Greigi tulbid). Need kasvavad ilma üles võtmata kenasti 3-5 aastat.

Teiste sibullilledega on juba märksa lihtsam. Nartsissid, liiliad (eriti aasia hübriidid), püvililled, lumi-ja märtsikellukesed, looduslikud tulbid, kobarhüatsindid jt. kasvavad ühel kasvukohal aastaid. Nad kaevatakse välja kui lehed on lamandunud ja otsast koltunud, jagatakse ja istutatakse kohe mulda tagasi.

Allikas: Aiaparadiis