Täitmaks kas õnnetuste või operatsioonide tagajärjel tekkivaid tühemikke luus, täidavad kirurgid neid sageli tehismaterjalist toestusega. Kui toestus on kohale asetatud, haakuvad seda ümbritseva luukoe rakud sellega ning alustavad uue luukoe moodustamist. Paraku tekivad sel moel uued luukoe rakud aga ainult siirdatud toestuse pinnale, mitte aga keskele, jättes toestuse tervikuna nõrgaks. Teiseks probleemiks on asjaolu, et kehaväliselt kokku pandud ja seejärel organismi siirdatud toestus ei sobitu oma kohale kunagi ideaalselt.

National Institute of Standards and Technology (USA) teadlased eesotsas Hockin Xu'ga on välja töötanud meetodi, mille puhul luukoerakud hakkavad kasvama toestuse keskelt, moodustades lõpuks luuga kindlalt seonduva tugevama struktuuri.

Nende meetodi puhul segatakse kokku luudes leiduvast kaltsiumfosfaadist tehtud sideaine, biodegradeeruv karkass, koorikloomade kestast saadav sideainet tugevdav biopolümeer ning patsiendi enda luukoe rakud. Saadud segu süstitakse otse luutühemikku.

Et kaitsta segus olevaid luukoe rakke, mis surevad veel tahkumata sideainega kokku puutudes, ümbritsetakse need suurte merevetikatest pärit looduslike polümeeridega. Kui sideaine kõvastub ja muutub luukoerakkudele ohutuks, lahustuvad ka biopolümeerid, jättes endast maha tühemikud, mis täituvad paljunevate luukoe rakkudega. Luukoerakkude kasvades ja paljunedes laguneb järk-järgult ka neid ümbritsev sideaine ja biodegradeeruv karkass, asendudes lõpuks olemasoleva luuga kindlalt seostunud luukoega.

Allikas: LiveScience / Eesti Geenikeskus