8. ja 9. juunil Tallinnas toimunud konverentsil „Maaelupoliitika rakendamine uutes liikmesriikides - konkurentsivõime ja jätkusuutlikkus“ vastu võetud lõppdeklaratsioon taotleb olulisemat arvestamist väiketootjatega, eeskätt väike- ja keskmiste talupidajatega kavandatavas Maaelu arengu strateegias aastateks 2007-2013.

ETKLi peadirektori Kaul Nurme sõnul on sarnased probleemid nii Eesti kui enamuse ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikide talupidajatel – lõhe suur- ja väiketootmise vahel kasvab. “Eestis on lõviosa senistest maaelu arengutoetustest läinud suurtootjatele, eeskätt tulenevalt sellest, et see on olnud nii riiklikult programmeeritud,” ütles Nurm.

Konverentsil esinenud nii Euroopa Komisjoni kui Parlamendi esindajad pidasid väga oluliseks talude arengu küllaldast rahastamist nii järgneva programmeerimisperioodil kui ka peale seda.

„Kui jätkata maaelu arengu raha eelissuunamist industriaalse iseloomuga suurettevõtete arendamiseks, võime saada Eesti rahva toidetud, kuid kõik muud väärtuslikud funktsioonid maal kaovad: väheneb töökohtade arv, külad jäävad tühjaks, koormus keskkonnale kasvab. Väiketootmine on kohaliku elu juurestik, kindlustades kohaliku elu kvaliteedi säilimise. Väiketalud on ettevõtlikud, paindlikud, keskkonnasõbralikud, perekesksed,“ ütles Nurm. „Maaelu arengurahade suunamises peame kokku leppima riigisiseselt.“

Põhjalikumalt käsitleti ka biomassi ehk bioenergia tootmist, mille arengut soodustab naftapõhiste kütuste jätkuv kallinemine. „Eestis on piisavalt maaressurssi – ca 400-500 tuhat hektarit – mida saab kasutada biomassi tootmiseks. Kuigi on pikk tee, kuni alternatiivkütused hakkavad moodustama olulist osa kogu energeetikast, on see kindlasti üks vahend energiariskide juhtimiseks,“ märkis Nurm.

Järgneval EL programmeerimisperioodil aastateks 2007- 2013 on Eestil võimalik kasutada ca kaks miljardit krooni aastas ehk kokku 12 miljardit krooni maaelu arendamiseks. Raha kasutamiseks ehk maaelupoliitika rakendamiseks on koostamisel Maaelu arengukava 2007 -2013, mille sisust ja eesmärkidest sõltub maaelu tulevik.

Eestimaa Talupidajate Keskliidu (ETKL) ning Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoniga koostöös korraldatud üritusest võtsid osa EV President Arnold Rüütel, Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee  esindajad, EV põllumajandusminister ning teised Eesti ja Euroopa maaelust huvitatud organisatsioonide esindajad.

Konverentsi eesmärk oli läbi arutada EL maaelupoliitika olulised aspektid uute liikmesriikide eripärasid silmas pidades ning aidata kaasa seeläbi tasakaalustatud maaelupoliitika rakendamisele Eestis ja teistes uutes EL liikmesriikides.

1989. aastal moodustatud Eestimaa Talupidajate Keskliit ühendab 5000 Eesti talunikku. ETKLi eesmärk on oma liikmete majanduslike, sotsiaalsete ja erialaste huvide ning õiguste kaitsmine kõigis instantsides; põllumajandussaaduste tootmise, ümbertöötlemise ja turustamise ning metsamajanduse edendamine; oma liikmetele soodsa majanduskeskkonna loomine; ühistegevuse arendamine; täiendõppe, ja nõustamisteenuste korraldamine; maaturismi edendamine; koostöö arendamine teiste riikide talupidajatega ja neid ühendavate organisatsioonidega; liikmete tegevuse koordineerimine ja infovahetus.

Tallinnas 8. ja 9. juunil peetud konverentsi “Maaelupoliitika

rakendamine uutes liikmesriikides- konkurentsivõime ja

jätkusuutlikkus”

LÕPPDEKLARATSIOON

Ühise põllumajanduspoliitika reformi kaudu on loodud õiguslikud alused maaelu, sh põllu-, metsa- ja kalamajanduse arendamiseks. Käimas on poliitika rakendamise etapp, kus liikmesriigid püstitavad maaelu arengu eesmärke ja koostavad maaelu arengukavasid.

Nii põllu- kui metsamajanduse toetamisel ja arendamisel tuleb lähtuda säästva arengu põhimõtetest, s.t. nii põllu-, metsa- kui kalamajanduse toetamise ja arendamise majanduslikud, sotsiaalsed, ökoloogilised ja kultuurilised mõjud oleksid tasakaalus.

Uutes liikmesriikides on täheldatav lõhe suurenemine väike- ja suurtootjate vahel.

Protsessi jätkudes on tulevikus võimalikud ka Euroopa Liidus edaspidi sotsiaalsed konfliktid, nagu need on ilmsiks tulnud Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja teistes maailmaregioonides. Seepärast on vajalik neid protsesse tähelepanelikult jälgida ja vajadusel rakendada ennetavaid meetmeid sotsiaalsete konfliktide süvenemise ärahoidmiseks.

Uutes liikmesriikides tuleb ennaktempos arendada talunike põllu-, metsa- ja kalamajanduslikku ühistegevust. Sellega aitame vähendada suurtootmise negatiivseid mõjusid maaelu ning maakultuuri elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse tagamisele ning säilimisele. Uutes liikmesriikides tuleb võtta kindel suund väiketootjate ühistegevuse arendamiseks ja nende poolt loodud ühistuliste organisatsioonide liitumiseks vanade liikmesriikide talupidajate ühistute koostööks ja liitumiseks vastastikku kasulikel alustel ning koostöös.

Konverentsil osalenud Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Eesti erakondade ja maaeluga seotud organisatsioonide esindajad pidasid oluliseks tuua esile järgmised maaelupoliitikaga seotud asjaolusid:

1. Maapiirkonnad mängivad olulist osa tasakaalustatud ühiskonna arengus. Seetõttu on vajalik säilitada maapiirkonnad eluvõimelistena ja jätkusuutlikena.

2. Maapiirkondades elavad ja tegutsevad talupidajad täidavad mitmeid ühiskonnale väärtuslikke rolle: nad on ohutu ja tervisliku toidu tootjad, loodusmaastike kujundajad, keskkonnaseisundi hoidjad ja parandajad, maakultuuri loojad ja järjepidevuse kandjad, linlastele rekreatsioonivõimaluste loojad ja pakkujad ning sotsiaalse tasakaalu kindlustajad.

3. Täisväärtuslikku maaelu on võimalik kujundada üksnes siis, kui maapiirkondades elab piisaval hulgal maaomaniku staatuses inimesi. Seetõttu tuleb maaelu arengukavaga luua eeldused migratsiooni peatamiseks maalt linnadesse, kaugem eesmärk võiks olla remigratsiooni käivitamine.

4. Maaelupoliitika põhitähelepanu on vaja pöörata eelkõige väiksemate ja keskmise suurusega talude ja ettevõtete konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tõstmiseks. Maaelumeetmete juures on oluline rakendada ka pindalapõhiste toetuste korral diferentseeritud lähenemist. Ümbervaatamist vajab kvoodisüsteem. Olemasolev süsteem põlistab praegused struktuurid, mistõttu väike- ja keskmise suurusega loomapidajatel puudub võimalus arendada talu konkurentsivõimeliseks tootmistaluks.

Peame vajalikuks arendada piimatalu optimaalse suuruseni, et lõpetada keskkonnaohtlike gigantfarmide- punktreostusohtlike industriaalkomplekside eelisarendamine.

5. Kaugemad maarajoonid vajavad võrdsete tingimuste loomiseks kõrgemaid toetusmäärasid kui linnalähised piirkonnad. Külaelu toimimiseks on vajalik kindlustada elanikele esmavajaduste ja teenuste kättesaadavus – kaupluste, korraliku teedevõrgu, side-interneti, postkontorite, pangaasutuste ja teenindusettevõtete olemasolu. Samuti kujundada maal konkurentsivõimeline haridusvõrk, mis sisaldab ka elukestva õppe võimalusi. Koos turvalisust tagava infrastruktuuri võrgustikuga tagab hea hariduskorraldus rahvust ja kultuuri taastootva keskkonna maal.

6. Vajalik on käivitada maanoortele suunatud programmid, mis looksid noortele motivatsiooni jääda maale. Talupidajate põlvkondade vahetuse toetamiseks ei piisa üksnes mõne protsendipunkti lisamisest investeeringumeetmele. On vaja kompleksset lähenemist, sealhulgas noortalunike meetme rakendamist koos talupidaja asendusteenuse, täiendõppe ja nõuande pakkumisega. Noortele tuleb anda arengu kindlustamiseks juurde ka täiendavaid tootmiskvoote ja laienemiseks maad. Noorte probleemide lahendamine peab olema riiklik prioriteet.

7. Biomassi kasvatamine loob uusi majanduslikke väljavaateid maaelu arendamisel. Siinjuures on vaja uute liikmesriikide võrdset kohtlemist võrreldes vanade liikmesriikidega. Kui vanades liikmesriikides on toetusaluse pinnana arvel ka kesad, mis on sobivad biomassi tootmiseks, siis uutes liikmesriikides on reformide ja ümberkujunduste käigus kasutusest välja langenud märkimisväärsed alad (Eesti oludes ca 30% põllumajanduslikust maast). Nende kasutuselevõtuks biomassi kasvatamise eesmärgil on vaja need lülitada toetusõiguslike maade hulka ja selleks tuleb Euroopa Komisjonil leida täiendavaid vahendeid. Poliitiliselt ei ole õige arendada kahekiiruselist Euroopat. Bioenergia tootmisel ja turustamisel tuleb eelistada talunike ühistulisi energiaettevõtteid.

8. Bioloogiline mitmekesisus on inimühiskonna eksisteerimise vältimatu eeldus. Seetõttu on oluline, et maaelu arengukavades nähakse ette eraldi toetused loodusväärtuslike alade toetuseks mitte üksnes NATURA aladel. Talupidajad rikastavad oma põllu- ja metsamajandusliku tegevuse kaudu looduslikku mitmekesisust ja parandavad seeläbi keskkonnaseisundit.

9. Keskkonnameetmete rakendamine peab tagama keskkonnaseisundi paranemise. Seetõttu ei ole otstarbekas rakendada meetmeid, mis nõuavad küll olulise osa eelarvest, kuid ei paranda sisuliselt keskkonnaseisundit (keskkonnasõbralik tootmine).

10. Keskkonnaseisundit silmas pidades on oluline mitte toetada avaliku rahaga üle 100 loomühiku suuruste farmide ehitamist ega ka parima võimaliku tehnika kohustuslikku rakendamist. Kontsentreeritud suurtootmine suurendab keskkonnariske ega ole loomade heaolu aspektist soovitav.

11. Nii keskkonna kui ka tarbijate vajadustest lähtuvalt on vaja anda eriline roll tervisliku mahetoodangu tootmisele kui ka vastavate ühistuliste turuahelate väljaarendamisele.

12. Oluline on toetada mittepõllumajandusliku ettevõtluse arengut maal. See aitab kaasa sisemigratsiooni peatumisele ja loob võrdsemad konkurentsitingimused võrreldes linnaettevõtetega. Investeeringutoetustele tuleb rakendada maksimummäärad sellise arvestusega, et valdav osa talupidajatest saaksid osa investeeringutoetustest programmiperioodi jooksul. Eelistada tuleks neid talupidajaid, kes on noored, kelle tegevus parandab keskkonnaseisundit, kes mitmekesistavad oma tootmist ja kes on orienteeritud kõrge kvaliteedi ja kõrge lisandväärtusega toidu tootmisele.

13. Toiduainetööstuste toetamisel tuleks eelistada ühistulisel omandivormil põhinevaid ettevõtteid, kuna ühistud tagavad avaliku raha jõudmise esmatootjani. Peame otstarbekaks toetada talunikele kuuluvate põllu- ja metsamajandussaaduste töötlemise ja turustusettevõtete rajamist ja arendamist maapiirkondades, kasutades selleks toiduainetööstusele ja metsamajandusele planeeritavaid vahendeid. Kommertseesmärkidel arendatavat suurtootmist ei tohi finantseerida avalikust maaelutoetuste rahast, kuna selle edasiarendamine viib tegelikkuses maaelu hääbumiseni. Seetõttu ei pea suured põllu- ja metsamajandusettevõtted moodustama maaelu arengukava sihtrühma.

14. Paljudes uutes liikmesriikides toimivad sotsialistliku põllumajanduse pärandina tööstusliku iseloomuga põllumajanduslikud suurettevõtted. Neid võib küll Ühise Põllumajanduspoliitika meetmetega muuta ajutiselt konkurentsivõimelisteks põllumajandussaaduste tootjateks, kuid maaelu ja pikemas ajalises perspektiivis pole nad jätkusuutlikud.

15. Maaelu arendamise reaalse vajaduse ja finantseerimise vahel eksisteerivad käärid. Ei saa õigeks pidada, et Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel vähendati just maaelutoetuste raha. Ühelt poolt seatakse prioriteete nii keskkonna seisundi parandamisele kui ka biomassi tootmisele, kuid teiselt poolt vähendatakse eelarvet.

16. Euroopa Liit peab tugevdama oma positsioone WTO läbirääkimistel ja muutma oma taktikat. Turgude liberaliseerimine ja tootmisest lahtiseotud pindalapõhised toetused, millega ei kaasne tõhusad maaelutoetused, viivad põllumajanduse industrialiseerimise ja maaelu hävimiseni. Kui Euroopa Liit siiski otsustab liberaliseerida kaubanduspoliitikat, on vaja ette näha maaelu eelarve olulist tõusu. Maaelu säilitamine võib nõuda sel puhul oluliselt enam vahendeid kui Ühise Põllumajanduspoliitika finantseerimiseks täna vajatakse. Maaelupoliitika Tallinna konverents loodab, et eespooltoodud abinõud maaelu arendamiseks realiseeruvad juba lähiajal, so aastatel 2007 – 2013.

Deklaratsioon vastu võetud Tallinnas 9. juunil 2006.

Allikas: Eestimaa Talupidajate Keskliidu 12.06.06 pressiteade