Lugunädalate järgi loendades langes karjalaskepäev aprill algusesse, kuid juba 19. sajandi lõpul oli jüripäev sellest tükk maad olulisem. Kuna karjalaskmise juures oli eriti oluline soodsa päeva valimine, siis võidi karja väljalaskmist nihutada halvalt nädalapäevalt paremale. Paiguti on väidetud, et kui see ei olnud reede või esmaspäev, lasti kari korrakski välja, isegi siis, kui polnud sobiv karjatamisilm. Erinevalt 20. sajandist oli varem üsna oluline võimalikult vara karjatama hakata, sest toiduvarud lõppesid kevadeks otsa ja lisa polnud harilikult kusagilt võtta, sest hakkama tuli saada omavarutud söödaga.

Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade kojutulek ja sigimine. Tõrjuti eemale hunte ja muid ohtusid.

Tehti (tõrvaga) ristimärke loomadele otsaette, suitsutati neid nõiakolla ja muude ainetega, loeti nõidussõnu. Kanamuna pandi laudaläve alla või karjatee peale või visati üle karja – kui see puruneb, on karta karjakahju. Ka visati muna üle karja. Läve alla pandi mõni raudese, et loomade jalad oleksid tugevad.

Olulised riitused olid seotud karjasega: toimus tema rituaalne kastmine – karjasele kallati vett kaela, seejärel anti talle keedetud muna ja karjasekakk.

Majja toodi karjavits, mis oli vanasti ülimalt oluline maagilise mõjuga ese. Karjavits pidi olema sirge (muidu jooksevad loomad laiali), see tuli valmistada eelmisel päeval ja oluline oli puu valik (pihlakat näiteks ei tohtinud kasutada, sest selle löök pani loomad kuivama). Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse, kus seda tuli säilitada karjatamisperioodi lõpuni.

Mis mujal tehakse

Ida-Euroopas lastakse samuti karja välja, Rootsis ja sellemõjulises Soomes lastakse karja välja maarjapäevast 1. maini. Paljudes maades ei toimu midagi peale aprillitegemise, sest muu jaoks on see liiga halb päev.

Halb nädalapäev

Sinine esmaspäev meil ja must reede inglastel on tuntud määratlused. Üldiselt peeti halbadeks päevadeks esmaspäeva, kolmapäeva ja reedet ehk paarituid nädalapäevi ja headeks päevadeks teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva. Selle järgi nihutati ka olulisi toiminguid või õigupoolest nende alustamist paarispäevadele. Kui ees seisis suur töö, mille alustamist ei saanud edasi nihutada, siis alustati sellega paarispäeval ja jätkati esmaspäeval, kolmapäeval või reedel.

Reedel on eesti pärimuses olnud nii õnneliku (nagu germaanlastel, kellel see on Freya päev, sellest ka päeva nimi) kui ka õnnetu päeva tähendus (tuleneb peale paaritu päeva veel kristlikust traditsioonist, kus see on seotud Kristuse reetmise, ristilöömise, kuradi taevast alla viskamisega jm).

Neljapäev ja laupäev olid omakorda erilised. Neljapäev sobis kõigeks, ka maagilisteks toiminguteks ja ravimiseks kõige paremini. Laupäev oli poolpüha.

Halval päeval ei abiellutud, ei asutud pikale teele ega võetud ette olulisi äri- või majandusasju.

Peale paaritute nädalapäevade kuulusid halbade hulka veel 42 (76) päeva aastas. See on Euroopast levinud loetelu, mis koosneb mitmesugustest kristlikest kannatuspäevadest ja muudest õnnetustega seotud kalendripäevadest. Olemuselt pseudograafia, levis õnnetute päevade loetelu laiemalt alates 18. sajandist. Loetelu esitas iga kuu kohta vähemalt paar eriti halba päeva, nende hulka kuulusid näiteks 1. aprill ja 1. august.

Allikas: BERTA