Keskkonnaministeerium kohtus täna Põllumajandusministeeriumi ja põllumajandustootjate esindajatega, et leida lahendust põllumajandusest pärineva reostuse vähendamise probleemile.

"Teema teeb meid murelikuks, sest seireandmed näitavad, et põllumajanduse mõju veekeskkonnale on pigem kasvanud ja tõenäoliselt kasvab ka tulevikus. Tuleb tõdeda, et peaaegu kõikide merre suubuvate jõgedega kantakse aasta-aastalt üha rohkem lämmastikuühendeid merre, kuigi mere seisundi parandamiseks tuleks meil koguseid hoopis vähendada. Näiteks Pandivere piirkonna põhjavees on nitraatioonide sisaldus kasvanud ning kohati ületanud ohutu taseme," ütles Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisner.

Kohtumisel olid arutluse all eeskätt uued kavandatavad nõuded ja põhimõtted, et edaspidi veekogudesse sattuvaid põllumajanduslikku päritolu saasteaineid vähendada.

"Lämmastikukoormuse vähendamiseks oleme pakkunud välja näiteks sõnnikuhoidlate mahu suurendamist ja täiendavate sõnnikuhoidlate ehitamist, et vältida liigse sõnniku laotamist põllule siis, kui on oht et see vee või lumega sealt kiiresti veekogudesse uhutakse. Lisaks oleme pakkunud välja lühendada aega, millal sõnniku laotamine põllule on lubatud kuni 15. oktoobrini. Täna lubatakse sõnnikut laotada põllule kuni 1. detsembrini aga kuna juba oktoobrist taimede kasv aeglustub ning peatub, siis sõnnik, mis sel ajal põllule veetakse, uhutakse sealt sügisvihmade ja sulava lumega veekogudesse," selgitas Reisner mõnede muudatuste põhjuseid.

Reisner lisas, et on selge, et kõikide täiendavate meetmete rakendamine nõuab täiendavaid kulutusi, mis omakorda võib halvendada põllumajandustootjate majanduslikku olukorda. Seetõttu tulebki täiendavate meetmete rakendamist teha järk-järgult ning asjakohaste rahaliste toetuste abil, seal hulgas Maaelu arengukava vahenditest.

Veekeskkonda sattuv liigne fosfor ja lämmastik tekitavad probleeme nii jõgedes-järvedes, kui ka meres, muutes vee liiga toitainete rikkaks, mis omakorda põhjustab taimestiku, seal hulgas ka vetikate vohamist. Rohke taimestik aga halvendab oluliselt kalade elutingimusi ja võib viia ka nende hukkumiseni, nagu on näiteks Peipsi järves hapnikupuuduse tõttu juhtunud. Läänemere seisundi parandamiseks tuleb ainuüksi Eestil lähiajal lämmastikku vähendada 1800 tonni ning fosforit 320 tonni.

Fosfor ja lämmastik satuvad vette mitmetest allikatest, näiteks tööstusettevõtetest, reoveepuhastitest, põllumajandusest, metsandusest ja kalakasvatusest. Siiski langeb suurem tähelepanu põllumajandusele: Tallinna Tehnikaülikooli hinnangul on meie veekogudes inimese tekitatud saasteainetest ligi 72 protsenti lämmastikust ja 52 protsenti fosforist just põllumajanduslikku päritolu.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 11.03.2015 pressiteade