Eestimaa Looduse Fondi (ELFi) nõukogu arvates ei suuda 31. mail Riigikogu täiskogus teisele lugemisele tulev uue metsaseaduse eelnõu praegusel kujul vastata Eesti metsanduse ees seisvatele väljakutsetele. Tegemist on valdavalt majandushuvist lähtuva tekstiga, mille jõustumine seadusena nõrgendab kontrolli Eesti loodusvarade üle. Ka on metsa käsitlus antud seaduses piiratud loomuga ning lähtub metsast kui veel kasvava puidu laost. Nii kitsa lähenemisega ei saa me nõustuda.

Uue metsaseaduse peamised puudused väljenduvad järgmistes konkreetsetes aspektides:

1) Metsade majandamise kavandamisel käsitletakse metsa kõigest puude kogumina, ignoreerides metsa kui ökosüsteemi teisi tunnuseid, väärtuseid ja funktsioone.

2) Metsade raiumisele läheneb riik metsale kinnistupõhiselt, ignoreerides sellega metsa kui elusüsteemi terviklikku olemust ja sellest tulenevaid riske.

3) Metsaseaduse eelnõu välistab püsimetsanduse võimalikkuse ja propageerib kõige keskkonnavaenulikuma raieviisi - lageraie kasutamist.

4) Uus seadus ei paku tõhusat lahendust Eesti metsade kõige väärtuslikumate osade nn vääriselupaikade kaitsele erametsades.

Uus metsaseadus ei taga metsade jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku majandamispraktika väljakujunemist, sest ei lähtu arusaamisest, et metsade majandamise lahutamatu osa on erinevate keskkonnaaspektidega arvestamine. Metsa majandamise planeerimisel tuleb metsa suhtuda kui ökosüsteemi, mitte kui puude kogumisse.

Mets on multifunktsionaalne süsteem, kus lisaks rahalistele väärtustele on tugevalt esindatud ka keskkonnakaitselised ja sotsiaalsed väärtused. Murettekitav on metsaseaduseelnõu lähenemine, kus raiete kui kõige enam keskkonda häirivate tegevuste planeerimisel peavad metsamajandamise planeerijad lähtuma ainult seaduses sätestatud puude jämedusest ning vanusest. Selline praktika ei tunnista metsaga seonduvaid teisi väärtusi ega funktsioone. ELF leiab, et puude vanus ja jämedus võivad küll olla üheks raiete kavandamise kriteeriumiks, kuid lisaks neile tuleb arvestada ka metsa teisi - ökoloogilisi, sotsiaalseid ja metsakaitselisi karakteristikuid.

Ka Eesti Vabariigi õiguskantsler on nõustunud ELFi seisukohaga, et arvestades metsade paljusuunalist varieeruvust, ei ole võimalik metsamajandamist korraldada üldiste, üksteisest sõltumatute kriteeriumide kehtestamisega seaduses, vaid et metsamajandamise planeerimine tuleb seaduse alusel selgelt delegeerida metsamajandamiskavale.

Uus metsaseadus peab käsitlema metsa kinnistuüleselt ning riik võtma endale kohustuse majandustegevust piirata, kui see kahjustab üldisi huve või looduskeskkonda, sest mets funktsioneerib tervikliku ökosüsteemina, mis ei tunne omandipiire.

Loodus ei tunne oma olemises inimese poolt kunstlikult tekitatud administratiivseid piire ja sellest lähtuvalt peavad ka keskkonnakasutust reguleerivad seadused olema kinnistu- ja omandiülesed. Metsaseaduse eelnõu tekitab ohtliku pretsedendi, kuna võtab riigilt kohustuse jälgida raiete tegemisel naaberkinnistute raielankide ja metsade seisundit. Vastav säte tähendab, et riik käsitleb erametsasid kinnistupõhiste metsatükkidena, mitte maastikuliselt tervikliku ökosüsteemina. Selline riigipoolne kontrolli kaotamine võib lokaalselt tekitada olukordi, kus üksikute kinnistute tasemel on tehtud kõik seaduslikult, kuid maastiku tasandil on metsa kui ökosüsteemi keskkonnakaitselisi ja sotsiaalseid funktsioone oluliselt ning pöördumatult kahjustatud.

Uus metsaseadus annab tagasilöögi säästva metsanduse praktika arenemisele. Säästva metsanduse üheks alustalaks on läbi aegade olnud mitmekülgne metsakasutus koos püsimetsandusega.

Säästva metsanduse üheks nurgakiviks kogu Euroopas on alati olnud valikraie kaudu teostatav püsimetsandus. Metsaseaduse eelnõu elimineerib võimaluse oma metsa püsimetsana majandada, mis on tagasilöök säästva metsanduse propageerijatele ja viljelejatele. Selline samm kinnistab peamise metsamajandusvõttena lageraie, mis on keskkonda kõige drastilisemalt muutev raieviis. See, et lähiminevikus on valikraie sildi all tehtud röövraieid, ei tee veel valikraie printsiipi halvaks, vaid raienõudeid tuleb ühesemalt sõnastada ja nõuda nende täitmist.

ELFi nõukogu leiab, et uus metsaseadus peab astuma väärielupaikade kaitseks senisest tõhusamaid samme ja siduma väärielupaikade kaitse kõikvõimalike riiklike toetus- ja maksuskeemidega, mis suunaksid omanikke senisest selgemalt vääriselupaikade säilitamisele.

Vaid 1.5% Eesti tulundusmetsadest moodustavad väga kõrge loodusväärtusega metsad. Nende säilimine ei ole tagatud kehtiva metsaseadusega ja samuti ei paku selget lahendust erametsades asuvate vääriselupaikade säilitamiseks uue metsaseaduse eelnõu. Praegune kord, mille kohaselt toimub erametsades vääriselupaikade kaitse nn vabatahtlike lepingute alusel, pole reaalsuses käivitunud ja kõige väärtuslikumad metsaosad, mida riik ei suuda kinni maksta, lihtsalt raiutakse maha.

Oleme lisanud käesolevale avaldusele Riigikokku jõudvad seaduseelnõu muudatusettepanekud, mis annavad võimaluse ülaltoodud probleemidele mõningase seadusliku lahenduse leidmiseks. Kahjuks on senini jäänud need arvestamata nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Riigikogu liikmete poolt.

Metsad kui elupaigad ning nendega kaasnev liigirikkus pole mitte pelk esteetiline väärtuskogum ega majanduslik üksus, vaid liigirikkusel on oluline roll ka inimese heaolu ja tervise säilitajana. Me ei saa heaks kiita looduslike terviksüsteemide administratiivset ning meelevaldset jagamist ja haldamist, mida antud seadus praegusel kujul propageerib.

Allan Selin
Andres Tarand
Anne Luik
Anzori Barkalaja
Henri Laupmaa
Jaan J. Lepik
Kaja Lotman
Katarina Veem
Marek Strandberg
Rainer Nõlvak
Urmas Vahur
Uudo Timm

Allikas: Eestimaa Looduse Fond