Seminar toimus 11.-12. maini Poolas Varssavis. Ühenduse sordikaitse ja riikliku sordikaitse jõustamine EL liikmesriigi territooriumil toimub samadel alustel.
Seminari põhieesmärgiks oli liikmesriikide seadusandjale, ametnikele, sortide omanikele, nende esindajatele, juristidele, kohtunikele jne selgitada üksikasjalikumalt meetmeid, mida tuleks rakendada, et kaitsealuse sordi omanik saaks sordikaitsest kasu. See oli jätkuseminar 2005. aasta oktoobris toimunule, kus käsitleti sama teemat üldisemast vaatevinklist.

Mitmeid kordi tõstsid esinejad üles probleemi, et UPOVi 1991. a konventsiooniga ei ole ühinenud Belgia, Hispaania (1961/71 konv. alusel), Iirimaa, Itaalia, Portugal ja Slovakkia. Prantsusmaa ühines 1991. a konventsiooniga alles selle aasta märtsis.

1991. a konventsioon võimaldab aretajatel oma õigusi rakendada ka saagilt, kui neil seda eelnevalt ei olnud võimalik teha. Selle konventsiooni kohaselt on võimalik ka endale toodetud seemne kasutamine, kuigi Euroopa Aretajate Ühenduse arvates on see vale ja EL määrus nr 1768/95 ning selle muutmise määrused tuleksid kehtetuks tunnistada.

Intellektuaalse omandi kaitse direktiivi 2004/48 jõustamise alased nõuanded ja tähelepanu juhtimised kuluvad ära Eesti puhulgi. Selgus, et Eestil on see direktiiv jõustatud, kuid põllumajandusministeeriumi poole ei ole pöördutudki kooskõlastuse saamiseks. Samalaadseid näiteid tõi Ungari esindaja.

Kaitsealuse sordi osas saab rakendada Karistusseadustiku § 229 „Sordikaitsest tulenevate õiguste rikkumine“. Kaitsealuse sordi aretajale või omanikule kuuluvate õiguste omastamise või kaitsealuse sordi kasutamise eest ilma omaniku väljastatud litsentsita karistatakse rahalise trahvi või kuni kolmeaastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda tegevusi sordiga ümberkäimisel.

Seminaril osalenud Põllumajandusministeeriumi juriidilise osakonna juhataja asetäitja Ingrid Raidme lubas sordikaitse jõustamise seisukohast vajalikud õigusaktid üle vaadata.

Suure osa seminari päevakavast võttis aretajaõiguste rakendamise näidete esitamine erinevate liikmesriikide aretajate organisatsioonide, Euroopa Aretajate Ühenduse (ESA), Vegetatiivselt paljundatavate puuvilja-, marja ja dekoratiivkultuuride aretajate rahvusvahelise organisatsiooni (CIOPORA) esindajate poolt.

Kahjuks ei osalenud Eestist aretajaid, nende esindajaid ega tootjaid. Kõlama jäi seisukoht, et aretaja peab olema ise aktiivne, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna, et aretaja saaks oma õigusi jõustada.

Sordikaitse kõrval kasutavad paljud dekoratiivkultuuride omanikud kaubamärgi kaitset. Sordikaitse kaitseb sorti ja kaubamärgi registreerimisel on kaitstud nimi, etikett jne. Dekoratiivkultuuride omanikud peavad müügi puhul oluliseks kaubamärgi all müümist, sest see tagab turul edu. Ostjate puhul on brand tähtsam kui sordinimi.

Mitmete aretajate poolt kerkis üles sordikaitse andmise kestvus, Ühenduse Sordiameti puhul ei olda rahul 25 kaitseaastaga maasika, kartuli ja sibullillesortide puhul ning soovitakse muuta EL määrust 2100/94, kus kehtestada siis nimetatud liikide tarvis 30 aastat kaitset. Põhjenduseks toodi asjaolu, et paljundamine ja levitamine võtab aega ja 25 aastaga sordid ei vanane, vaid alles saavad tuntuks ja hästi müüvaks.

Tolli kohta käivate EL määruste 1383/2003 ja 1891/2004 rakendamisel ebaseaduslike kaitsealuste sortide kaubana kinnipidamisel ei peeta piisavaks 10 tööpäeva ja riknevate kaupade nagu lõikelilled, mõningad istikud ja köögivili, 3 tööpäeva. Väidetavalt ei ole võimalik seemnete korral identifitseerida nii kiiresti. Vahel on vaja nendest taim kasvatada. Tollis kauba kinnipidamisel riskib aretaja võimalusega alt minna. Seda tehakse ainult siis, kui on kindel informatsioon, et kaitsealuse sordi illegaalne sissevedu toimub.

Endale toodetud seemne ja paljundusmaterjali osas on aretajatasude kogumisel kõige efektiivsemalt töötanud aretajate ühendused. Oluline on vastava riigi põllumeeste ja aretajate vaheline kokkulepe, mis kujundab aretajate suhtes heatahtliku seisukoha ja teadmise, et aretajatasu on osa uute sortide aretamise eelarvest. Aretajate (ja nende esindajate) organiseerumine toob ainult kasu. Ühekaupa tasude korjamine on kulukas ja ebaefektiivne. Uute liikmesriikide tootjad kurdavad liiga kõrgete aretajatasude üle. See on omanikuga läbirääkimise küsimus. On juhtumeid, kus Ida-Euroopa riikides võetaksegi kõrgemat tasu, sest illegaalse paljundamise vohamise tõttu on saadavad tasude üldlaekumised kasinad.

Seminari materjalid pannakse failidena üles Ühenduse Sordiameti kodulehele http://www.cpvo.eu.int  rubriigi “NEWS and EVENTS” alla. Paberkandjal materjalid on saadaval sordikontrolli osakonnas.

Allikas: Pille Ardel, Taimetoodangu Inspektsiooni sordikontrolli osakonna juhataja, tel 433 3946; 510 1311.