Rikkalik kombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma. Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Pärast Teist maailmasõda toodi tuppa näärikuusk. Aasta viimasel päeval tõi näärivana kingitusi, Lääne-Eestis ja saartel liikusid ringi näärisokud, kes soovisid head uut aastat.

Praegugi saadetakse aasta viimasel päeval teele viimased tervituskaardid sugulastele ja sõpradele, ehkki üha enam lähetatakse e-meile ja SMS-e. 31. detsember on ühtlasi viimane ostupalaviku päev, et leida lauale paremat toitu või kotti kingitusi. Teatrites ja kontserdisaalides lõbutsevad ja tantsivad aastavahetuse ballidel need, kes eelistavad kodusele peole midagi teistsugust. Sageli kuulub suure linnaballi juurde näiteks spetsiaalne hiigeltort. 1960. aastatest naelutab rahva kogu õhtupoolikuks teleri ette aastalõpuprogramm. Ajalehtede koomiksite ja pilasaadetega nöögatakse aasta sündmusi ja tähttegelasi. Traditsiooniliselt intervjueeritakse pidustuudios silmapaistvaid külalisi. Vahetult aasta viimastel minutitel kannavad raadio ja televisioon üle presidendi aastalõpukõne. (Nõukogude ajal sai aastalõpukõneks eetriaja kommunistliku partei keskkomitee presiidiumi esimees, kes lõpetas innustava kõne sooviga S novõm godom, tovarištši! Selle järel helisesid eetris Kremli kellad. Pärast uue aasta saabumist sai sõna Eesti kompartei boss.) Selle järel algab uut aastat tervitav paugutamine ja head uut aastat soovimine. Igal juhul on aegade jooksul olnud tavaks aastavahetusel olla õues, vähemalt täpselt keskööl.

Varem võeti uus aasta vastu kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude. 20. sajandil valmistati ise tossupomme ja bengaali tulesid, mida praegu saab kergesti poest osta; hakati laskma rakette ja korraldama ametlikke ilutulestikke. Tartu ja Tallinn võistlevad tänini, kumb suudab korraldada võimsama tulevärgi.

Aastavahetuse juurde kuulub küünalde ja säraküünaldega (ilmusid Eestisse 19. sajandi lõpul) kuusk. Küünlad süüdatakse ka aknal või laual küünlajalas ja viimastel kümnenditel õues välisukse ees.

Paljudel peredel on oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega. Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.

Ennustamine

Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mis on tänini elav tava. Varem valati tina erilise nõuga, tänapäeval saab nii tina kui valamisvahendeid poest osta. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Parafiini ja rasvaga pidi olema väga ettevaatlik, et see põlema ei läheks. Õnne valati igale pereliikmele, kuid asjast olid eriti huvitatud noored. Veest välja võetud tinakujunditelt vaadati selle tulevikku, kelle nimel tina valati. Sümbolid olid lihtsad – mida rohkem säbrukesi, seda kirjum elu. Varasematel aegadel taheti teada, kas elatakse samas kohas edasi ja kas üldse elus ollakse. Sõltus ju palju sajandeid inimeste elujärg soetatud talvevarudest. 19. sajandil oli oluline abiellumine, mis märkis kogukonnas suurt staatuse muutust ja tähendas, et saadi jalad vanemate laua alt välja. Vanematekodus tuli kõiges kuuletuda vanemaile ja ühtlasi sõltuti nende majandamisoskusest ja heldusest. Üksikuks jäämine oli veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses soovimatu erand, abiellumine tõstis mh sõnaõigust kogukonnas. Armsama leidmine ja abiellumine oli noortele põnev ja oluline ennustamisteema.

Ennustati veel eelseisvaid reise, laste saamist, karja edenemist ja muud eluolulist.

Levinud oli kuusel süüdatud nimeliste küünaldega ennustamine – kelle küünal varem kustus, sellega juhtus õnnetus või jäid tema elupäevad lühikeseks. Vahel pandi küünlad ka vette ujuma. Tähendus oli ikka sama.

Lauale kruuside alla laoti nimelised soolakuhjad – kelle kuhi oli hommikuks laiali valgunud või sulanud, seda ootasid ees õnnetused.

Tasandatud koldetuhale öösel tekkinud jälgede ja nende suuna järgi vaadati saatust uuel aastal. Ukse poole suunduvad jäljed tähendasid kodust lahkumist.

Vana-aasta öösel pärast südaööd mindi õue hääli kuulama: kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked pulmi, lapsenutt lapse sündi.

Keelud

Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees.

Lauda ei tohtinud ära koristada, sest muidu ei jätku uuel aastal toitu.

Toidud

Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Kartulid seapraega, verivorstid, sült, hapukapsad, soolaheeringas hapukoorega, rosolje, piparkoogid, saiakesed, tort, kringel, täidetud munad, heeringarullid, maksapasteet, õlu, õuna- või ploomikompott, õunad, pähklid, kommid – see on üksnes lühikene loetelu tüüpilistest uusaastatoitudest. Ega näärilaud eriti erinegi jõululauast.

Nääride juurde kuuluvad piparkoogid. Tainas osteti 20. sajandi teisel poolel enamasti poest, erinevate plekk- või plastmassvormide või noaga lõigati välja tähti, südameid, loomi, linde, inimesi. Suhkruvaabaga meisterdati neile silmad ja kaunistused. Suurimad küpsetised olid piparkoogimajad, mille valmistamiseks kulus palju aega. Suuri piparkooke on alati riputatud ka kuuse otsa ehteks.

Näärikuusk

Pärast Teist maailmasõda nihkus kuuse tuppatoomine näärieelsele ajale või siis lausa vana-aastaõhtule. Maal ja väikelinnades toodi kuusk metsast, suuremates linnades osteti neid kaupluse juurest või turult. Ilusa kuuse saamine on omaette kunst. Puu peab olema piisavalt kaharate okstega ja sirge. Väikesesse tuppa mahtus väike, suurde saali valiti suurem puu. Enamasti oli korteris ikka üks kuusepuu, kuid 1980. aastate lõpus asetati paljudes peredes juba igasse tuppa oma väike puu või kuuseoksad ehetega.

Näärikuused ehiti ka töökohtadesse, koolisaalidesse, teatritesse – kõikidesse avalikesse hoonetesse. Kõigi suuremate külade ja linnade väljakutele püstitati väljakukuused, mis kaunistati ehete ja elektriküünaldega. 1980. aastatest ilustatakse veel eramajade aedades ja paneelmajade juures kuuski. Väljakukuuse juurde kogunetakse tänapäevalgi aastalõpu ilutulestikku jälgima ja vana-aastat ära saatma. 1980. aastatest alates ootas näiteks Tartus näärivana ehitud bussiga väljakukuuse juures lapsi näärisõidule. Nii rõõmustab näärivana lapsi mitmel pool tänapäevalgi.

Nääriehted

Erinevatel aegadel on nääriehted tublisti erinenud. Kodus ehiti kuusk kas vanaviisi õunte ja präänikutega või siis klaasist nääriehetega. Pärast sõda kasutati ehtimiseks varasemast ajast säilinud jõulumune. 1950. aastatel sai poest osta uusi ja mõnikord üsna moodsaid ehteid, nagu punakuuelisi näärivanasid, kosmoserakette. Hinnatud olid kuusekäbid, päkapikud, jääpurikad, puravikud, tähekesed ja igasugused imevigurid. Vahel müüdi kuuseeheteks aga ka klasist kurke, porgandeid ja muud justkui pühadega haakumatut.

Harva oli saada hõbepaberist äärisega komme kuuse otsa riputamiseks. 1950. ja 1960. aastatel ehiti kuuske vatitupsukestest "lumega", samuti laste poolt koolis värvilistest paberitest meisterdatud keedega. 1960. aastate lõpus hakkasid isetehtud ehteid välja vahetama värvilisest klaasist kuusekeed, 1970. ja 1980. aastatel aga juba erinevad elektriküünlad. Sõltuvalt moest vaheldusid ühevärvilised näärimunad keerulise mustriga munade ja kujukestega, kuldseid ja hõbedasi näärimune oli harva saada ja seetõttu olid need eriti hinnatud. Enamik nääriehteid toodi Venemaalt, mistõttu ehete laad sõltus alati tootmistrendist ja peegeldas ka tol ajal aktuaalseid teemasid.

Ehete saatus on sama kummaline kui inimeste oma ja sõltub palju ajastust ning moest. Nii nagu varasemad jõulumunad ehtisid pärast Teist maailmasõda nääripuid, nii on endised näärimunad nüüd auväärsete vanade ehetena leidnud oma koha tänastel jõulupuudel. Siinkohal pakume Postimehe vahendusel lugemiseks mälestusi omaaegsetest nääriehetest, mis nüüd ehivad jõulupuud.*

Näärivana

Eesti näärivana on valge habeme ja enamasti prillidega, maani punase mantli ja punase mütsiga mees. Mütsi ja mantliäärised on valged. Vööl on sageli vitsakimp halbade laste karistamiseks. Näärivana sõidab suure laia saani ja hobustega, kuid võib tulla ka Põhjamaalt põhjapõdrarakendiga. Igal juhul on tal kaasas kotid kingitustega. Seesugusena on näärivana üsna sarnane meie kandi jõuluvanaga. Erinevuseks naaberrahvastega on aga see, et meie näärivana on solist: abilistest päkapikud on jäetud koju järgmisi kingitusi pakkima. Venelastel väga populaarne näärivana saatja Lumehelbeke (Snegurotška) oli Eestis tuntud üksnes vene televisiooni ja filmide kaudu.

Näärivana saabus nii koolipidudele kui asutustesse, samuti käis kodudes. Tavaliselt korraldati laste nääripeod täiskasvanute omast eraldi, erisugune oli ka eeskava. Laste pidudel eelnes näärivana tulekule enamasti mõni temaatiline etendus ja laulmine. Täiskasvanute nääripidu oli tihti rikkaliku lauaga tantsupidu.

Kui aga näärivana kord saabus, siis oli tal tavaks nääripuu all istudes laule või salme kuulata või äärmisel juhul tantse vaadata. Enamasti ootas ta ilusat salmi. Suuremad lapsed, kes enam näärivana ei uskunud, lugesid aga vahel ka pilasalme.** Lasteaia, kooli ja asutuse nääripuule tõi näärivana enamasti kommipakke, koju aga igasuguseid armsaid kinke, millest oli ammu unistatud. Vanemate lastega peredesse tihti näärivana ei tulnudki, vaid jättis kingikoti kuuse alla või ukse taha. Suurtes linnades juhtus sedagi, et õhtu hakul võis näha tänavatel mitmeid näärivanasid kottidega ringi jooksmas, sest igale poole oli vaja jõuda.

1970. aastatest alates sai näärivana endale ametlikult koju tellida - pulmavana kõrval kujunes välja näärivana institutsioon ja detsembris oli kutselistel näärivanadel palju tegemist. Märkigem veel, et enne nääre käisid näärivanad kursustel ja koolitusel, nii nagu seda teevad praegu jõuluvanad, sest ega ükski amet õppimata selgeks saa.

Päkapikud

20. sajandil levis laiemalt uskumus, et Põhjamaal elavad päkapikud abistavad jõulu- või näärivana kingituste pakkimisel, viivad laste kirjad temani ja käivad vaatamas, mida lapsed teevad, kas nad on tublid ja korralikud. Sajandi teise poolde kuuluvad veel kujutlused metsas või pargis onnis elavatest päkapikkudest, koguni inimestega samas majas elavatest, kuid nii pisikestest ja raskesti märgatavatest olenditest, et neid ei panda harilikult tähele. Eestis kujunes tavaks, et päkapikud toovad detsembris (enam-vähem advendi ajal, kuid harilikult uusaastani) lastele kommi, mandariine ja muid pisikinke padja alla, sussi sisse või muusse varjulisse paika.

Päkapikk on sagedasemaid tegelasi jõulu- ja näärikaartidel – habemik, punaste pükste ja punase tuttmütsiga heasüdamliku olekuga tegelane. Kaardil kujutatakse teda vahel kärbseseenest majas elutsevat. Päkapiku-traditsiooni kujunemisele aitas kaasa meedia trükitud kaartide, raamatute, multi- ja lastefilmide vahendusel. Kahtlemata on päkapikkude juures ka palju individuaalset, mis sõltub neid loonud ja arendanud lastest ja lapsevanematest. Sellel olulisemal 20. sajandi mütoloogilisel olendil on rahvausundis mitmeid väikesekasvulisi sugulasi ja eelkäijaid, kelle hulka kuuluvad näiteks maa-alused, kääbused jpt, uuemast mütoloogiast aga naksitrallid, kääbik jt.

Näärisokud

Näärisokul oli seljas karvane lambanahast kasukas, puuroika otsas sokupea. Sageli oli talle kaela seotud kelluke. Sokupea oli karvase nahaga kaetud, sarvedega, sokuhabe ees ja klaasist või joonistatud silmad peas. Ühte sokku (=sokupead) kasutati palju aastaid järjest. Mõnikord kinnitati soku seljale veel saunavihast saba. Vanemal ajal olid pea ja saba kinnitatud looga või pikema puu külge. Sokkudeks maskeerisid end ainult mehed. Näärisokk liikus ringi kas üksinda või siis sokukambaga, kuhu võisid kuuluda veel karu ja karutaltsutaja. Ukse juurde jõudes tõmmati sellele kriidiga rõngasrist ja kirjutati uue aasta number. Toas sooviti head uut aastat, puksiti pererahvast, pritsiti mõnikord veega kastes vihta vette, näärikaru mõuras ja tikkus naistele kallale, mille karistuseks taltsutaja teda piitsutas. Joodi pakutud nääriõlut ja mindi edasi järgmisse peresse. 20. sajandil peredes pikalt ei peatutud ega kogutud ka andisid. Varem on siiski kaasa saadud toitu ja pähkleid, mida ühiselt hommikuhakul õllekannu taga juttu puhudes ja lauldes on söödud.

Näärisokud alustasid ringkäiku enamasti enne südaööd või pärast uue aasta saabumist. Kuna sokud olid mehed, siis oli selle läbi kindlustatud ka, et esimesena astus üle läve meesterahvas ja õnnitles saabunud uue aasta puhul. Seega oli majaõnn tagatud. Näärisoku tava on sarnane Skandinaavia, kuid ka näiteks Sloveenia kommetega. Näärisokuks käiakse tänini paigus, kus on noori hakkajaid mehi. Algselt liikusid näärisokud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel, 20. sajandi keskpaiku siiski ka mujal Eestis, kus kommet jäljendati meedias levitatud informatsiooni kaudu.

Näärikaru

Pahupidi pööratud lambanahkse kasuka ja karvamütsiga mees, keda saatis sageli karutaltsutaja, kes hoidis looma nööri või keti otsas ja käskis tal tantsida ning karistas looma, kui see üritas rünnata pererahvast.

Nääripoisid

Saartel liikusid nääripäeval, s.o uusaastapäeval ringi nääripoisid, kes soovisid head uut aastat ja maitsesid õlut. Nääripoisid ei kandnud maske. Komme hakkas taanduma 1950. aastatel.

Näärikingid

Kingitused kuulusid veel kümne aasta eest lahutamatult nääride juurde. Nüüdsel ajal toob näärivana sageli kotitäie kommi või puuvilju või siis väiksemaid järelkingitusi. Muidugi on neidki peresid, kuhu ikka tuleb näärivana suure kingikoormaga nagu varasematel aegadel.

Suurima osa kinkidest moodustavad need, mille näärivana toob kodudesse lastele ja muudele pereliikmetele ning mida tehakse lähedastele sõpradele. Lisaks praktilistele ja hinnalistele kingitustele või suurematele mänguasjadele leidub ruumi humoorikatele naljakinkidele. Poest ostetud asjade kõrval on alati hinnatud omavalmistatud esemeid, mis on olulised oma kordumatuse ja südamest tuleva sõnumi poolest, varem need asendasid tihti ka asju, mida polnud võimalik poest saada.

Üldiselt hakkasid lapsed viimase sajandi jooksul näärideks rohkem ja vanemad vähem kingitusi saama. Lapsed said kingitusi ka lasteaia- kooli- ja vanemate töökohtade nääripidudel, kuid seal küll enamasti vaid kommipakke, vahel ka raamatuid. Kinkidel on muidki tähendusi peale meelespidamise, rõõmu ja üllatuse valmistamise. Sageli on nad ühtlasi sotsiaalne kapital, mistõttu omal ajal mõisnik valmistas peo ja kinkis meelepärastele ja tublidele talunikele ning teenijatele linnariideid. Küllap kannavad sama tähendust töödejuhatajate kingitused töölistele, tööliste kingid direktoritele ja juhtidele, lapsevanemate kingid õpetajatele. Igatahes on kingitustel, preemiatel ja tunnustustel aga esiletõstev ja väärtustav roll.

Näärikaardid

Uusaastakaarte saadetakse tänini kaunis arvukalt, kuigi telefoniõnnitlused, mobiilitervitused, e-meilid, elektroonilised kaardid on postkaartide kõvad konkurendid. Viimase poolsajandi jooksul on näärikaarte trükitud Eestis, kuid suurem osa on siiski toodud sisse Venemaalt ja viimasel ajal Euroopast. Näärikaartidel on kujutatud jõulukaartidele lähedast temaatikat: ehitud näärikuusk või nääriküünlad, talvised maastikud, punased puguga leevikesed kuuseoksal, lumine talu, rahvuslikud motiivid, sealhulgas vaikelud kaetud laua, rahvusliku vöö, õllekapa või raamatuga, etnograafilised esemed pidulikul taustal. Paljudel kaartidel näeb päkapikke ja näärivana kinke valmistamas või näärivana kinkidega teel laste juurde, olgu sõiduriistaks siis põdrarakend, hobusaan, auto või hoopis rakett. Aga on ka muid tegelasi, nagu uljas jänes kinkide ja tervitustega jm. Sageli vaatasid nõukogude kaartidelt vastu Moskva Kreml, lumememmed ja talvised motiivid.

Pidulike kaartide kõrval on olnud alati kindel, kuigi väike osa naljakaartidel. Neilgi kasutati sageli rahvuslikke motiive. Samuti on alati olnud romantilisi pildikesi armsamale saatmiseks.

20. sajandi keskpaiku valmistati palju kaarte ise, lõigates paberisse aknakesi, millest paistis joonistus või õnnitlus. Need olid volditud, erineva suurusega. Sellised kaardid, millele lisati fotosid oma perest, asendasid pooleldi kirja ja kõnelesid ühtlasi, mida uut on peres vahepeal juhtunud.

Kui meenutada nüüdseks kadunud õnnitluskaarte, siis veel viie aasta eest saadeti üksteisele ASCII-kaarte lihtsamate ja keerukamate piltide ja tekstidega. Tänaseks on need taandunud animeeritud laulvate ja liikuvate piltidega e-kaartide ees.

Näärikroon

Näärideks valmistati mitmesuguseid vanikuid ja kroone tubade ehtimiseks. Vanemate kaunistuste hulka kuuluvad laekroonid. Näärideks (aga ka jõuludeks ja pulmadeks, mõnel pool lihavõtteks) meisterdati õlest või roost oktaeedrid. Neid kaunistati värvitud munadega (enne puhuti muna tühjaks), lõngaga, värviliste paberrosettide, riideribade jpm ja riputati lakke.

Valmistati ka kartulist nn kärbsekiik: kartulisse torgati õlekõrsi, mille otsa omakorda marju või värvilisi lõngatutte.

Lääne-Eestis võidi pidulik laeehe teha ka vitstest või laastudest. See oli kas ümmargune või hoopis näiteks kuusnurkne. Niisuguse krooni külge riputati õlest kuusnurgad. Valmistati ka lihtsamaid ja lõngast punutud tähekesi, mida kinnitati krooni külge.

Näärikroonid olid 19. sajandil tuntud rohkem Lääne-Eestis, kuid levisid 1960.-1970. aastatel kiiresti üle kogu maa käsitööringide ja koolide kaudu.

20. sajandi lõpukümnenditel hakati mitmel pool nääri- ja jõulukuuske asendama kuuseokstest laekrooniga, mida sai kuuseehetega kaunistada. Poest oli võimalik osta ka mitmesuguseid kunstlikke kellukeste ja riidest lilledega laekroone, vanikuid ustele kinnitamiseks ja kuuse otsa riputamiseks.

Õlest näärikroonid olid tuntud Skandinaavias, Lätis ja Leedus ning mitmel pool Lõuna-Euroopas. Meile tuli tava arvatavasti Skandinaaviast.

Näärileib

Jõuludeks või näärideks küpsetati eriline leib, millele oli lisatud seemneid, koorikusse torgatud viljapäid. Leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. See komme on tänini tuntud.

Osa näärileivast hoiti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses karjalaskepäevaks või jüripäevaks, siis pakuti seda taas loomadele, mõnikord ka karjusele.

Kristuse ümberlõikamise püha

l. jaanuar on kirikukalendris Jeesus Kristuse ümberlõikamise püha.

Loomamaskid

Eesti loomamaskidest levinumad on sokk, kurg, hani ja karu, kuigi on maskeeritud ka hobuseks, vähem muudeks loomadeks, sh elevandiks. Loomamaske on peetud vanemate maskeerimistavade hulka kuuluvaks ja seostatud enamasti viljakuse taotlemise ja viljakusriitustega. Mütoloogiast on teada, et jumalad esinesid kindlate loomade ja lindude kujul. Teine varasem uskumuste ring on seotud totemismiga ehk inimeste pärinemisega kindlatest loomadest ja lindudest, keda peeti konkreetse rahva esivanemateks. Selliste loomade ja lindude kohta kehtis rida keelde, nende auks korraldati riitusi. Hantide, manside, kettide jpt põhjarahvaste juures näiteks peeti tapetud karu auks karupeiesid, et lepitada karu, kunagise esivanema hinge küttide ja külaelanikega. Usuti ka, et mütoloogilised olendid ja jõud võivad võtta erinevaid väliskujusid, sh esineda loomadena. Sageli seostati näiteks kitse kuradiga. Loomamaske on kasutatud erinevate riituste juures, nad kuuluvad enamasti sügistalviste pühade või siis karnevaliperioodiga (suurest paastust lihavõteteni) kokku.

*Auväärsed kuuseehted meenutavad mineviku jõule

"Seda seent mäletan ma sestpeale, kui ma üldse midagi mäletan," ütleb Emajõe kooli õpetaja Helle Reidla (57) oma ema lapsepõlvekodust pärit kärbseseene kohta. Lapsepõlvejõulude taastulemiseks, olgugi vaid mälestustes, polegi rohkemat vaja.

Asjad elavad oma elu. Mõnel neist, millel tarbimisväärtust polegi, on palju emotsionaalseid väärtusi, mis just selle esemega kaasas käivad, sõnastab Reidla kulunud kübaravärvi ja läbipaistvaks muutunud klaasjalaga seene tähtsust.

Kord jõuluajal turnis pere kass kuuse otsas ja puu kaotas tasakaalu. Keset killumerd oli terveks jäänud vaid see kärbseseen koos ühe sugulasega.

"Viimasel ajal on see seen olnud sahtliehe, sest ma ei tahaks, et see katki läheb. See on muidugi rumal," ebaleb Reidla.

Ehteid mäletamiste algusest on kõrvaloleval kuusel teisigi. Auväärseid ja mäletustest tulvil.

Näiteks 78-aastase Erna Kuuse ingel on teda saatnud pea kogu elu. Ristiisa kinkis selle kaheaastasele tirtsule koos karbitäie teiste jõuluehetega. Ingel on ainus, mis nüüdki kuusele jõuab. Teised on ajaga põrmuks purunenud.

Minu üllatuseks on väga paljudel tartlastel olemas oma lemmikjõuluehe, mis kindlasti ja tavaliselt esimesena kuusel aukohale riputatakse. Vahel on see pere üldine lemmik, vahel oluline vaid ühele pereliikmele. Selline, mille vaatamisest lapsepõlve piparkookide lõhn ninasõõrmeid kõditama hakkab. Ja neid antakse põlvest põlve edasi.

Reliikviastaatuses ehted on sageli aastatega algse sära kaotanud, küünlaleegis pruuniks praetud ja vahel märkamatult pisikesed, nagu näiteks abilinnapea Laine Jänese vast kümnesendise mõõtu klaaskuulike.

"Need on sellised, millest sa justkui läbi näed, neil on mälestused ümber," sõnab kunstnik Mariann Raudsepp.

Paljudel, kel möödanikujõulud mõne olulise klaasvidina või muu ehtega seostuvad, pole enam midagi ette näidata. Ja kuuse otsa roninud kass pole kaugeltki ainus süüdlane.

Sõda ja küüditamised jätsid paljud kodudestki ilma, kuusekaunistustest kõnelemata. Nii troonivad kuusel ansamblina poole sajandi vanune trummarjänes ja lõõtspilliga karu. Kui muidugi moe muutumine neid säästis. Kosmosevaimustuse-ajastu raketid rändasid kümnend hiljem prügikasti, nagu mõnel pool ka kullatud-hõbetatud männikäbidega traadist küünlajalad, mis hooletu küünlapõletaja toas põleva kuuse lõhna tagavad.

Nüüd on retroehted jälle kuuskedel tagasi.

Eesti Rahva Muuseumi napis kuuseehtevarus on vanimad esemed pärit ülemöödunud sajandi lõpust. Peavarahoidja Riina Reinvelt möönab, et jõuluehete kollektsioon on tagasihoidlik ja ehete vanus on teada ligikaudselt, välimuse või kaasaskäivate legendide põhjal.

Teada on, et jõulukuuse tuppa toomise tava ise polegi Eestis teab mis vana. Meie maile jõudis see ilmselt 17.-18. sajandi vahetusel ja esimene toakuusk ehiti 18. sajandi lõpul. See kuusk oli küll lakke riputatud.

Ent taluperedesse jõudis kuusk ilmselt palju hiljem. Lauri Vahtre on kunagi öelnud, et parimaks näiteks sellest ajast, millal moodsad jõulud eesti taluperre jõudsid - ajast, mil ehitud kuuse ümber keerlevad jõulud sundisid taanduma toapõrandale laotatud õled ja jõulusoku -, on Oskar Lutsu "Kevade".

Kui Tõnissoni peres olid jõuluajal õled maas, siis Arno kodus seisis juba kuusepuu. Kui aga kuusk majas oli, siis tekkis vajadus ja võimalus seda ehtida.

Nende ajalehekülgede sünnis on aga süüdi kaks minu enda lemmikehet. Üks elekterroheline lauatennisepalli mõõtu klaaskuul, millelt, tõsi, on roheline värv suuremalt jaolt maha kulunud, ja üks klaasist küpse ilmega kurk, mis on üks naljakamaid asju, mida ma eales olen kuusel rippumas näinud.

Postimees 23.12.2003 00:01
Jüri Saar, reporter

**Pilasalmid näärivanale

Suuremad lapsed, eelkõige teismelised, ei võtnud näärivana ega nääripidu enam kuigi tõsiselt ning häbenesid lugeda lasteluuletusi või laulda lastelaule. Et mitte päris vait jääda, esitati näärivanale mõni temaatiline pilasalmike, mis nõukogude aja lõpul võis olla üsna kriitilise sõnumiga.

Näärivana punaninq
hüppas üle laualina.
Laualina kärises,
näärivana värised

Kullakallis näärivana,
kus sa panid jõuluvana?
Saatsid Siberisse vist,
sest ta polnud kommunist.

Allikas: BERTA