Ida-Virumaa loodus pole ainus asi, mis vajab kaitset. Samamoodi tuleb kaitsta siinseid töökohti ja ettevõtlust. Põlevkivitööstus on Ida-Virumaal vaieldamatult oluline tööandja ning keskkonnatasude tulevikku arutades oleme algusest peale arvestanud, et sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnaaspektid peavad olema tasakaalus.

Sellest, et tööstus kaitseb oma kasumit kõigi võimalike vahenditega, võib aru saada. Valeväidetega paanika külvamine on sellegipoolest inetu ja vastutustundetu. Olen viimase kuu jooksul istunud põlevkiviettevõtete tippjuhtidega mitmeid kordi ühe laua taga ning nad teavad suurepäraselt, et üle 10-protsendilist tasude tõusu pole kunagi kaalutudki. Teame, et see käib ettevõtetele üle jõu ja arvestame sellega.

Minu ettepanek on, et põlevkivi tasude tõus jääks vahemikku 3-5% aastas. Töökohad jäävad alles. Praxise põhjalik analüüs ütleb, et selline stsenaarium võib Ida-Virumaa töökohtade arvu isegi suurendada: tõus on mõõdukas, ettevõtted suudavad teha investeeringuid ning need omakorda loovad töökohti.

Kuigi välja pakutud skaala alumine ots katab vaevalt inflatsiooni, võitlevad ettevõtted ikkagi tasude täieliku külmutamise nimel. Tonn põlevkivi maksab järgmisel aastal 1,53 eurot. Sama palju, kui pakk võid. Ainus erinevus on, et kui tavaline inimene peab inflatsiooni tõttu 10 aasta pärast maksma võipaki eest (väga konservatiivsel hinnangul) ligi kaks eurot, siis suurtööstus tahaks tonni põlevkivi eest maksta ikka 1,53. See ei ole õiglane ühegi Eesti maksumaksja suhtes, elagu nad Ida-Virumaal või mujal.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi pressiteade