Mõlemad katkud on sigadele ja seakasvatussektorile väga ohtlikud, kuid teised loomaliigid ja ka inimesed neisse ei haigestu. Küll võivad nad edasi kanda viirust. Tõrjemeetmete õigeaegse rakendamisega on võimalik vähendada haiguse levimise tõenäosust. Veterinaar- ja Toiduamet ongi kehtestanud Eestis täiendavad loomatauditõrje meetmed seoses sigade katku diagnoosimisega Lätis.

Mis on sigade katk?

Sigade Aafrika katk on viirushaigus, mis võib tabandada nii kodu- kui ka metssigu. Taudi leviala maailmas on aastatega nihkunud Eestile järjest lähemale ja seda eelkõige metssigade populatsioonis. Sigade klassikaline katk on samuti väga nakkava viiruse poolt põhjustatud loomataud, mis tabandab nii kodu- kui metssigu.

Kuna erinevus nende kahe seakatku puhul on suuresti ainult erinevates haigusetekitajates, siis räägime sigade klassikalise katku ja sigade Aafrika katku (vt ka haiguse tunnuseid) puhul üldistavalt sigade katkust. Haigused on oma leviku, kliinilise pildi ja surmajärgsete muutuste alusel raskesti eristatavad, mistõttu diagnoos täpsustatakse alati laboratooriumis. Samuti rakendatakse mõlema haiguse tõrjeks ühesuguseid meetmeid.

Kuidas sigade katk levib?

Sigade katk levib kiiresti haigete loomade omavahelise kontakti teel, samuti haigusetekitajatega saastunud loomaveokite, loomakorjuste, jäätmete, sööda, liha ja lihatoodetega. Kuna sigade katk on väga nakkav ja kiiresti leviv loomataud, on väga oluline ennetavate meetmete kehtestamine ning taudi avastamisel koheste tõrjemeetmete rakendamine.

Hoolikas loomapidaja võtab oma talus või seafarmis haiguse ärahoidmiseks kasutusele vajalikud hügieeni reeglid:

1. hoiab farmi uksed alati suletud ega luba vabalt liikuvaid koeri ega teisi loomi farmi;

2. vahetab lauta sisenedes jalanõud ja üleriided farmirõivaste vastu (kummikud, kittel);

3. lubab farmi võõraid inimesi ainult vajadusel (loomaarst, järelevalveametnik) ning järgib, et võõras vahetab jalatsid ja pealisriided farmirõivaste vastu;

4. ei luba ühtki võõrast veovahendit otse farmi ukse ette sõita (ka mitte loomaarsti oma);

5. järgib, et sööda- ja loomaveokid oleksid tema farmi territooriumile sisenedes puhtad. Vajadusel tuleb need pesta ja desinfitseerida Virkon S lahusega (lahjenduses 1:2000) või 5% kloramiini lahusega;

6. ei sööda sigadele toidujäätmeid;

7. järgib, et metsast ja jahilt tulnud autod ei siseneks farmi või lauda territooriumile. Selline transport ja metsas kasutatud jalatsid tuleb eelnevalt pesta ja desinfitseerida;

8. teeb farmis näriliste ja kärbeste tõrjet;

9. teavitab koheselt loomaarsti loomade haigestumisest;

Veterinaar- ja Toiduamet on kehtestanud Eestis täiendavad loomatauditõrje meetmed seoses sigade katku diagnoosimisega Lätis. Vaata lähemalt http://www.vet.agri.ee/?op=news&id=239

Loe ka allpoololevat artiklit "Sigade aafrika katk"

Eva Peegel, Põllumajandusministeeriumi loomatervise büroo peaspetsialist

Sigade aafrika katk

Sigade aafrika katk on väga nakkuslik ägedalt kulgev sigade viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, verejooksu, põletikuliste muutustega mitmesugustes elundites ja suure suremusega.

Viirus levib otsesel kontaktil haige loomaga, kaudsel kontaktil (nakatunud liha sisaldavate söödajäätmete söötmisel, puukide (vastavaid liike Eestis looduslikult ei esine), sõiduvahendite, sisseseade, riiete vahendusel).

Haiged loomad eritavad viirust kõigi eritistega. Ägedast ja kroonilisest infektsioonist paranenud loomad võivad jääda püsivalt viiruse kandjateks.

Haiguse peiteperiood on tavaliselt 3-15 päeva (maksimaalselt 40 päeva), ägeda vormi korral 3-4 päeva.

Sigade aafrika katku kliinilised tunnused on:

ägeda vormi korral:

- palavik üle 40 ^o C (41-42^o C);

- sigade kobarasse kogunemine, isutus, loidus, naha sinakaks muutumine ja liigutuste koordineerimishäired 24-48 tundi enne surma;

- kiire pinnapealne hingamine, köha, hingamisraskused;

- silmapõletik koos nõre eritumisega, nõrevoolus (vahel verine) sõõrmetest;

- tiinetel loomadel abordid;

- kõhukinnisus, vahel oksendamine ja (verine) kõhulahtisus;

- verevalumid nahas, kõrvade laiguliseks muutumine;

- kooma ja surm 1-7 kliinilise haigestumise päeval

- surevus kuni 100%;

alaägeda vormi korral:

- taastekkiv või püsiv palavik 3-4 nädalat;

- hingamisteede põletik;

- depressioon, isutus, loidus;

- tiinetel emistel abort;

kroonilise vormi korral (esineb harva):

- hingamisteede põletik;

- abordid, artriidid, liigeste turse, kasvupeetus;

- tursed jäsemetel, näo ja alalõuapiirkonnas;

- haavandid nahas või naha nekroos.

Üliägeda vormi korral saabub äkksurm väheste kliiniliste tunnustega.

Haiguse sissetoomise vältimiseks tuleb rakendada bioohutusmeetmeid.

Haiguse kahtlusest tuleb teavitada veterinaararsti.

Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet