Interdistsiplinaarsest kursusest võtavad osa 22 noorteadlast, koolitajateks on viis tunnustatud etnobioloogi: professorid Roy Ellen (Inglismaa), Andrea Pieroni (Itaalia), Manuel Pardo-de-Santayana (Hispaania), Lukasz Luczaj (Poola) ja Zsolt Molnar (Ungari).

Suvekooli üks korraldajatest, Eesti Maaülikooli projektijuht Renata Sõukand kommenteerib: „Etnobioloogias väärtustatakse tavaliste inimeste teadmisi taimedest, loomadest, (looduslikest) kooslustest ja keskkonnast üldiselt, nagu näiteks taimedega inimeste ja loomade ravimine, looduslike liikide söögiks kasutamine, loodusmärkide järgi ilma ennustamine, küttimine-kalastamine ja paljugi muud.“ Etnobioloogia õpetab tema sõnul väärtustama kohalikke traditsioonilisi teadmisi looduskultuurist, mis tänapäevase üleilmastumise taustal muutuvad aina olulisemaks, tagamaks loodusressursside jätkusuutlikku kasutamist ja säilitamaks inimeste heaolu. Eestis, kus täna tegeletakse pärandkoosluste, -kultuuri ja –maastike uurimisega, on tema arvates etnobioloogia arenguks suur potentsiaal.

Etnobioloogias uuritakse nii inimeste ja taimede vahelisi, kui inimese ja ökosüsteemi vahelisi, aga ka inimese ja loomade vahelisi suhteid, kasutades uurimismeetodeid antropoloogiast, bioloogiast (botaanikast), ökoloogiast, farmakoloogiast, ökosemiootikast, lingvistikast, etnoloogiast jpm. Kui Balti- ja Põhjamaade ning Venemaa teadusruumis käsitletakse seni etnobioloogiat eelkõige humanitaaria erialana, millega tegelevad eelkõige folkloristid, etnoloogid, lingvistid ja teised kultuuriteadlased, siis üldine tendents ja etnobioloogia ajalooline taust on eelkõige reaalteaduste meetodite keskne. Lääne-Euroopas, Ameerikas ja Aasias viljelevad seda peamiselt botaanikud, maastiku- ja makroökoloogid, zooloogid ja keemikud.

Allikas: Eesti Maaülikooli pressiteade