Vastuseks Eesti Metsaseltsi pressiteatele "Nabala kaitsealale
planeeritavad piirangud ei arvesta kohalike elanikega"
(http://www.metsaselts.ee/nabala-kaitseala-piirangud-ei-arvesta-kohalike-inimestega)
Eestimaalaste armastatud Nabala piirkond on loodusväärtuste osas väga rikas. Lisaks tundlikule veerežiimile on seal ka vanu loodusmetsi ning ala on väga paljude kaitsealuste liikide elupaik. Näiteks elavad piirkonnas väga haruldased must-toonekurg ja väike-konnakotkad, viis teise kaitsekategooria linnuliiki ja kümneid teise kaitsekategooria taimeliike. Meie kohustus on sellistes paikades toimetada nii, et väärtused säiliks.
Looduse hoidmine ei tähenda inimtegevuse lõpetamist ning looduse ja inimese vastandumist. Maaomanike ja kaitseala valitseja koostöös on võimalik leida lahendused nii, et metsad oleksid korras, looduse mitmekesisus säilinud ning inimtegevusele ei oleks rakendatud üleliigseid piiranguid.
Moodustatav Nabala kaitseala ei ole oma sisult uus, esimene selles piirkonnas asuv kaitseala loodi juba 1989. aastal ning kaitstavaid alasid on seal mitmeid. Praegune kaitseala moodustamine tähendab nende eraldiasuvate osade ühendamist, et läbi tervikliku lähenemise säiliksid sealsed kaitsealused liigid ja nende elupaigad.
Loodava ala peamine kaitse-eesmärk on tundliku veerežiimiga elupaikade ja sealsete liikide kaitse. Seejuures on oluline teha seda nii, et säiliks inimeste ligipääs ja toimetamisvõimalused. Ala on plaanitud kaitse alla võtta just looduskaitsealana. Miks mitte hoiuala? Sest hoiuala kaitsekord ei võimalda luua spetsiaalseid vööndeid, mis on olulised just üheaegselt inimtegevuse liigse piiramise vältimiseks ning loodusväärtuste hoidmiseks. Näiteks pesitsevad seal mitmed linnuliigid, keda pesitsusperioodil on tähtis mitte häirida.
Kaitseala loomine ei tähenda, et inimene ei tohiks seal enam viibida ega tegutseda. Inimestel on praegu ja on ka tulevikus lubatud alal viibida, korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi ning püüda kala kogu kaitsealal (välja arvatud must-toonekure ja väike-konnakotka pesapaikades Sõmeru ja Pahkla sihtkaitsevööndis 15. veebruarist 31. augustini ning rohunepi pesitsusalal Heinasoo sihtkaitsevööndis väljaspool jõge ja jõe kallasrada 15. aprillist kuni 14. juulini). Telkimine ja lõkke tegemine sihtkaitsevööndis on lubatud selleks ette valmistatud ja tähistatud kohtades.
Piiranguvööndis on see võimalik maaomaniku loal. Jahipidamine on kaitsealal lubatud, välja arvatud Sõmeru ja Pahkla sihtkaitsevööndis 15. märtsist kuni 31. augustini. Reservaate, kus inimtegevus oleks täielikult keelatud, plaanis ei ole.
Metsa- ja maastikutööde puhul pole plaanis kehtestada lauskeeldu, mõju loodusväärtustele sõltub konkreetse tegevuse mahust ja ulatusest, seetõttu vajavad need tööd hoolikat läbimõtlemist ning kooskõlastust kaitseala valitseja ehk Keskkonnaametiga.
Moodustatav kaitseala jaguneb kuueks sihtkaitsevööndiks (kogupindala 2194,8 ha), mille eesmärk on säilitada seal väljakujunenud või kujundatavaid kooslusi, ja kaheks piiranguvööndiks (kogupindala 2469 ha). Piiranguvöönd sisaldab alasid, mis on mõjutatud inimtegevusest (kuivendus, lageraied), aga mis on siiski oluliseks puhvriks kaitsealuste liikide elupaikadele ning kõrge väärtusega looduskooslustele.
Piiranguvööndites (Nabala ja Tuhala) on metsamajandamine lubatud ning need alad kuuluvad valdavalt eraomanikele - Tuhala piiranguvöönd on 94 protsendi ning Nabala 64 protsendi ulatuses eraomand. Nendes piirkondades on Keskkonnaameti nõusolekul lubatud turberaie langi pindalaga kuni 5 ha, kui on arvestatud koosluse liikide ja vanuselise mitmekesisusega. Samuti on võimalik lageraie langi pindalaga kuni 2 ha.
Kavandatavate sihtkaitsevööndite maa-alast enamus ehk 75 protsenti kuulub riigile, eramaadele jääb 20 protsenti ning 5 protsenti on reformimata riigimaa. Seega suurem osa maa-alast, mis vajab tõhusamat kaitset, asubki riigimaal.
Allikas: Keskkonnaministeeriumi pressiteade |
