Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.

Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.

Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Setumaal Värskas on jüripäev kalmistupäev ja külapüha, kuid seda tähistatakse seal vana kalendri järgi ehk 6. mail.

Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga - tänapäeva rüütlid. Iga kord toimub nende jüripäevaüritus erinevas Eestimaa paigas, et õppida tundma oma kodumaad). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg. Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka.

Töökeelud

Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine, sõnaline kontakt.

Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.

Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju.

Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele.

Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.

Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

Jürituli

19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.

Karjamaagia

Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse.

Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne.

Maagilistest nõiakommetest oli tuntud näiteks varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma.

Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomade jalad ja nad ise püsiksid terved ja et nad oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati veel mõnel pool muna, seda on koguni üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju.

Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.

Põllutööde alustamine

toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.

Haiguste ennetamine

Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.

Õigeusu jüripäev (6. mail)

Kirikus pühitsetud vesi ja pajuvitsad toodi koju, piserdati loomi pühitsetud veega. Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja.

Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema. Maitstakse sõira ja pühadejooki. Värskasse koguneb jüripäeval lauljaid mitmest kandist, alati on kohal ka kohalik leelokoor "Leiko" Veera Hirsiku juhendamisel ja teised kuulsad lauluemad.

2001. aasta Värska jüripäeva kohta kirjutatakse:

Värska asula on alguse saanud Petseri kloostri osakonnast - mungad elasid siin ja varustasid kloostrit kaupadega, mis saabusid siia laevadel, samuti marjade ja seentega, mida kohalikes metsades leidus rohkesti. Alates 1759. a asutati abikloostri asemele kogudus kohalike eestlaste (setude) jaoks, ehitati esimene puust kirik ja määrati ka eesti preester. Sajandeid on Värskas peetud kohaliku pühaku püha Jüri (Suurkannataja Georgiuse) mälestuspäeva 6. mail (23.aprillil) vana kalendri järgi. Alates 1922. a on sellel päeval regulaarselt kogudust külastanud ka piiskop.

2001. aastal oli jüripäev eriline: peale oma metropoliidi ja Lõuna-Eesti kohalike vaimulike osalesid pidustustel ka vaimulik Hispaaniast – isa Dimitrios Madriidist - ja vaimulikud ning kirikukoor Soomest Helsingi kogudusest. Sel aastal toimus jüripäeval Värskas ka Soome ja Eesti õigeusu noorteliitude ühine laager, kus õpiti üksteist tundma, saadi osa kirikutarkustest, lauldi ühiselt ja tunti lihtsalt rõõmu koosolemisest. (Noorteliitu kuuluvad 14-35. a noored, kes on õigeusu koguduse liikmed). Ka Värska kirikus kõlas laul sel aastal eesti, vene, soome, kreeka, prantsuse, inglise, araabia, rootsi ja teistes keeltes. Preester ANDREAS Värskast.

Mürgine maa

Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda. Esimesel karjapäeval oli samuti keelatud maha või kivile istumine, et vältida kahjulikku mõju karjasele ja tema kaudu ka karjale.

Jüripäevauss

Üheks tõhusamaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäevane (või jüripäeva-eelne) rästik, maamürkide ja väe kandja. Enne-jüripäevane uss kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka -tuhka, mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul.

Allikas: Berta - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.