Järgmise aasta maikuu kolmandal pühapäeval korraldas ta koos naiste karskusseltsi juhataja Helmi Põllu ja paljude sõsarseltside toetusel emadepäeva peaaegu 20 kohas. Sellest alates hakati koostama juhendeid päeva läbiviimiseks, näidiskõnesid ja pakkuma sobivat repertuaari esinemiseks. Emadepäev muutus tänu seltside ja koolide toetusele kiiresti populaarseks, seda toetasid ka kohalikud kirikud. Algatajad kontrollisid päeva tähistamist aga lausa ankeetküsitlusega.

1928. aastast hakati emadepäeva tähistama hoopis maikuu teisel pühapäeval, nagu see on tavaks ka Ameerikas, kust kogu tähtpäev alguse sai. 1935. aastast juhtis emadepäeva tähistamist juba Riiklik Propagandatalitus ning Rahvakultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu. Aktused ja üritused muutusid ametlikuks ja väga pidulikuks. Näiteks 1938. aastal võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikkaid emasid. Teiste seas ka 11 lapse ema Helmi Põllu, uue tähtpäeva juurutaja. Tollased ametlikud vastuvõtud Tallinnas olid suursündmuseks, sest vastuvõtule kutsutud emad said sel puhul tasuta pealinna sõita, neile korraldati pidulik lõuna ja kontsert teatris Estonia.

Alles 1936. aastal hakati propageerima emadele kingituste tegemist, sh metsalillede kinkimist, neile laulmist, spetsiaalsete karskusseltsi poolt kujundatud ja valmistatud emamärkide ostmist. Teatrites, raadios ja kinos hakati päeva tähistama vastava kavaga.

Emadepäeva tähistamine ja emadus olid Teise maailmasõja eel ja ajal paljudes Euroopa riikides eriliselt hinnatud. Rõhutati, et on tarvis rohkem lapsi, emadus tõsteti omaette väärtuseks. Sõja-aastatel emadepäeva sõnum teisenes, sest paljud emad vajasid kaotatud laste ja perekondade tõttu tröösti.

Nõukogude ajal emadepäeva riiklikult ei tähistatud ja nii sai sellest tõeline perepüha, kus kõik sõltus üksnes perekonnast. Ehk just seetõttu, et riik püüdis emadepäeva maha salata, muutuski see päev perekonna tähtpäevakalendris nii oluliseks. Paljudes peredes viidi maikuu teisel pühapäeval emale lilli ja täiskasvanud lapsed sõitsid vanemaid vaatama. 1920. aastate lõpu soovitus – kinkida emadele metsalilli – muutiski püha erinevaks neist tähtpäevadest, millal kingiti kalleid kultuurlilli. Muidugi polnud emadepäeva tähistamine juurdunud kõigis peredes, sest oli ju varem päeva tähistatud riiklikult ja peretraditsiooni hakkas see alles juurduma. Seetõttu asendus emadepäev tihti naistepäevaga, mis polnud otseselt seotud laste saamise ja emadusega ning võimaldas pidupäeva kõigile täiskasvanud naistele, kuid ka tütarlastele, sest naistepäev täitis omal kombel ka valentinipäeva ülesandeid. Erinevus oli selles, et lilli ja maiustusi kinkis ikkagi noormees tütarlapsele, mitte lemmik lemmikule või sõber sõbrale, nagu see on heaks tavaks sõbrapäeval.

1988. aastal tähistati Eestis emadepäeva üle pikkade aastate avalikult taas mai teisel pühapäeval. Sellest alates on see uuesti aina rohkem riiklik ja koolipüha. Koolides, lasteaedades, teatrites, maa- ja linnavalitsustes toimuvad ametlikud aktused ja kontserdid, kirikutes tähtpäevajumalateenistused. Päeva riiklik tähistamine on hakanud vähendama emadepäeva kui perepüha tähtsust, sellest on saanud emade ja naiste ametliku austamise päev.

Eesti Naisliit annab alates 1998. aastast välja aasta ema tiitlit. Koos tiitliga saab autasustatu metallikunstnik Tiiu Aru kujundatud medali. Tiitli võib saada Eesti Vabariigi kodanik, kelle peres kasvab või on üles kasvatatud vähemalt kaks last. Aasta Ema peab pälvima tähelepanu ja tunnustust ka oma ametitöös. Senini on aasta emaks valitud nelja lapse ema, ajalooprofessor Sirje Kivimägi (1998), kahe lapse ema, Tartu Ülikooli õppejõud meditsiinidoktor Tiina Talvik (1999), nelja last kasvatav teenindustöötaja Krista Tomberg (2000), viie lapse ema, Kunda I keskkooli inglise ja soome keele õpetaja Katrin Reimus (2001), kolme lapse ema, Mikitamäe vallavanem Inara Luigas (2002), nelja lapse ema Merike Kull Palamuselt (2003) ja kolme lapse ema, Haapsalu muusikakooli viiuliõpetaja Maaja Moppel (2004).

Mitmel pool on sel päeval hakatud surnuaial küünlaid süütamas käima. Sellisena on emadepäev asendamas muid pühasid, mil külastati vanemate haudu.

Lilled, kaardid ja kingitused

Õpetajad suunavad lapsi kaarte valmistama ja juhendavad, kuidas päeva kodus tähistada, ema abistada, vabastada ta kodutöödest jne. Uuem komme on, et just mehed toovad oma abikaasale lilli ja kingitusi. Selle kõige poolest on tänane emadepäev sarnane endise naistepäevaga. Tõepoolest on lastel tavaks ise koristada ja küpsetada, eeskätt katta kaunis laud, kinkida lilli ja väikesi meeneid. Eriliseks kingituseks emale ongi tavalistest askeldustest vaba päev.

Paljud pered kingivad aga endiselt metsalilli, mis aina enam on hakanud asenduma kultuurlilledega. Siiski pole meil levinud emadepäevale tunnuslike nelkide kinkimine, eelistatakse pigem roose.

Saadetakse ka kaarte ja e-kirju, kuid kaartide saatmine ei ole kindlasti nii populaarne kui varasemate pühade või isegi omaaegse naistepäeva puhul. Vahva on aga see, et valmistatakse ise õnnitluskaarte, mis on erinäolised ja individuaalsed. Tasahaaval juurdub tava emadepäeval vanemaid külastada või vähemalt emale helistada, saata sõnum või meil.

Toidud

Nagu uuematel tähtpäevadel on ka emadepäeval kombeks valmistada pidulikumaid toite ja panna lauale kooke, enamasti ka tort.

Mida mujal tehakse

Emadepäeva tähistatakse paljudes Euroopa ja Aasia maades, samuti Austraalias. Erinevates maades on emadepäeval oma tähistamisviis ja eellugu. Kõigi tähtpäevade puhul on tava otsida selle ajaloolist eeskuju, nii ka selle tähtpäeva puhul. Emadepäeva on seostatud antiiksete naisjumaluste austamisega (kreeka Rhea, kes on mitmete jumalate ema; rooma Kybele pidustused, mida tähistati kolm päeva mängude, maskeraadi ja pidulike rongkäikudega.

Inglismaal tähistati 17. sajandil ja hiljem emakirikupäeva paastu neljandal pühapäeval. Emadele anti pisikesi kingitusi ja küpsetati eriline kook. Kaugemal elavatel lastel (teenijad, farmitöölised, käsitöölised, linnasiirdunud) oli tavaks sõita kinkide ja koogiga koju vanemaid vaatama ja minna nendega nn emakirikusse. Komme polnud kunagi kogu Inglismaal levinud, kuid püsis sellisena eriti maa lääneosas 20. sajandini. Siis hakkasid tava toetama kohalikud vaimulikud, kes jagasid lastele lilli ja kooki koju emale viimiseks. Teise maailmasõja järel juurdus Inglismaal ameerika emadepäeva kombestik, kuid päeva tähistatakse endiselt paastu neljandal pühapäeval. Kuigi kohalikud kombed on muutunud, on säilinud näiteks traditsioon perekonnaga kirikusse minna. Muidugi kingitakse sel päeval lilli, maiustusi, torti ja saadetakse kaarte nagu igal pool mujalgi, tänaseks on emadepäev üpris kommertsialiseerunud püha.

Mujal Euroopas hakati emadepäeva pühitsema Esimese maailmasõja ajal või selle järel, eeskätt aastal 1913.

USAs sai emadepäev alguse 1872. aastal, kui tuntud kirjanik Julia Ward Howe (kel endal lapsi polnud) tegi ettepaneku emadepäeva tähistamiseks ja alustas ka vastava kampaaniaga. USAs said ju umbes sellel ajal alguse muudki uued pühad.

Emadepäeva traditsiooni loomisel oli aga temast edukam Anna Jarvis, kes aastal 1907 viis Lääne-Virginias Graftonis läbi tseremoonia oma kahe aasta eest surnud ema auks. Anna Jarvise lasterohke ja hakkaja ema oli püüdnud oma eluajal luua nn ema sõpruse päeva, et saada jagu kodusõja järelmõjudest, kuid idee ei levinud. Tütre kampaania emade austamise riikliku tähtpäeva loomiseks aga õnnestus. Koos toetajatega kirjutas ta ministritele, ärimeestele ja poliitikutele märgukirju ja palus toetust. Nad olid edukad, nii et 1910. aastal tähistati Lääne-Virginias esimest korda uut püha, mis levis kohe ka teistesse osariikidesse ja 1914. aastal kuulutas president Wilson maikuu teise pühapäeva emadepäevaks. Selle järel sai emadepäevast ülimalt kiiresti kogu riigis tähistatav püha.

Anna Jarvis pidas valgeid nelke ema sümboliks, sest nelgid tähistavad emaarmastust, puhtust ja omakasupüüdmatust. Tänaseks on saanud tavaks viia valgeid nelke ema hauale ja punaseid kinkida elavale emale.

Ameerika emadepäeva ajaloo poolelt tuleks lisada, et edukalt päeva algatanud Anna Jarvis kibestus seevõrra emadepäeva kommertsialiseerumise üle, et alustas 1923. aastal kohtuhagi emadepäeva tähistamise lõpetamiseks. Mõistagi oli võimatu peatada selleks ajaks väga paljudes riikides ametlikult tähistatavat päeva. A. Jarvis arreteeriti ja ta viibis mõnda aega arestikambris, süüdistatuna emade rahu häirimises. Lisagem veel, et emadepäeva algatajagi ei abiellunud kunagi ja tal polnud endal lapsi. Ta suri 1948. aastal, nägemata püha aina suurenevat kaubanduslikku külge ja seda, kuidas see 1950. aastatest alates on muutunud üheks laiemalt tähistatavaks päevaks.

Ameeriklaste emadepäeva kinkideks on tüüpiliselt lilled, küünlad ja kaardid. Samuti peetakse tohutult telefonikõnesid, sest vahemaad on suured ja lapsed liiguvad vanematest üha kaugemale.

Allikas: BERTA- Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas