17. sajandist on teateid annepäevasest lambaohvrist ja pidustustest Karksis, Hallistes ja Rõngus. 17. sajandi tava kohaselt toodi ohvriandidena pühapaika vaha ja vahakujukesi.

Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest:

Puhas, pühä Ann!
Hoia ja varja,
si[g]ita ja soeta,
nooruta noorekeisi,
väeta vanakeisi!
Hoia esi puutagast ja puhma-tagast,
kivi-tagast ja kannu-tagast!
Ole esi lambakarjuses,
uma' karjuse' ommava' ulli'!
Ole esi, puhas Anne,
karjuse ülekaeja!
Hoia esi üle suve
kari mõtsan kurja eest,
varja kari viha eest,
kodun kari kahju eest!

Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.

Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid.

Rituaalsed toidud

Lamba- või vasikaliha.

Anna

(Ann, Anne) on legendide järgi Maarja ema, kes pärast pikka lastetust sünnitas tütar Mirjami (Maarja). Juba Anna emal olnud probleeme lapsesaamisega, seetõttu oli tütre sünd suursündmus. Legendid püha Annast levisid laialt 13. sajandil pärast ilmumist "Kuldlegendis", mille mõjul tema päeva tähistati 26. juulil, hiljem ka sügisel. Tähtpäeval on tugevaid bütsantsi kiriku mõjusid.

Allikas: Berta – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas