Päev on saanud oma nime ülimalt tuntud kristlikult legendilt. Eesti rahvakalendris sel tähtpäeval viimastel sajanditel tähtsust pole olnud – on teada üksnes analoogial põhinev ilmaenne, et kui sel päeval sajab, siis sajab seitse päeva (nädalat) järjest. Huvitav nimi on hoidnud selle päeva tänini tähtpäevade loetelus.
Legend seitsmest magajast
Legend pärineb Süüriast ja räägib seitsmest rikkast Ephesose kristlasest noormehest, kes tagakiusamispäevil 250. aastal peitsid ennast hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Märtrid uinusid. Kakssada kaheksa aastat hiljem leidis karjus Coeliani mäel (asub Türgi territooriumil) koopa, avas selle ja äratas uinujad. Üks neist saadeti toidu järele. Imestusega leidis noormees ristimärgi kõikjal suure au sees olevat ja inimesed avalikult Kristusest rääkimas. Et ta poes tasus leiva eest vanaaegsete müntidega, vahistati ta kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas kuue ülejäänud noore ja pühapaistest ümbritsetud seltsilisega. Leidnud, et jumal on oma usu võitu nende läbi kinnitanud, uinusid noormehed uuesti ja maeti pühakutena. Legend levis 6. sajandil Tours'i Gregoriuse käsikirja, hiljem ka muude allikate kaudu. Teise variandi kohaselt lasi koopa avada enam kui sada aastat pärast noorukite uinumist hoopis kohalik maaomanik, kes soovis kohta kasutada karja hoidmiseks.
Sama legend on esitatud koraanis. Seitsme magaja legendi on peetud ristiusupärastatud paganlikuks või juudi legendiks.
Eestlastel on ilmselt sama loo eeskujul tekkinud vähetuntud lugu seitsmest vennast, kes uinusid seitsmeks aastaks ja hämmastusega leidsid linna minnes, et see on tundmatuseni muutunud. Lisaks eelnevale on levinud rahvajutud inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta.
Allikas: BERTA
