Sademetevaene sügis ning sellest tingitud keskmisest madalam veetase järvede jäätumise ajal on praeguseks tekitanud olukorra, kus vees lahustunud hapnikuvarud on mõnedes väiksemates järvedes ammendumas ning neid ähvardab ummuksisse jäämine.
Tartumaal registreeriti esimesed kalade ummuksisse jäämised Elva linnas Verevi järves ning Nõo vallas Suur-Karujärves. Mõlemas järves on kalu surnud. Ka madala veetasemega (alla 1,5 m) Kalli ja Leegu järv Emajõe Suursoos on ummuksis, kuid nende veekogude puhul on see pea iga-aastane nähtus. Teateid on ka Põlvamaalt Solda ja Orava järvede kohta.
Järve troofsust ehk toitelisust ja sügavust arvestades jäävad esimesena ummuksisse rohketoitelised, aeglase veevahetusega madalad järved, milles on ka üldiselt kõrge orgaanilise aine sisaldus. Kõige vastupidavamad on suured ja sügavad järved.
Madalate järvede ummuksisse jäämisel on tegemist valdavalt loodusliku protsessiga ning selle vältimiseks paraku midagi ette võtta ei saa. Mõnevõrra aitavad seda protsessi leevendada jää lumest puhastamine ja jäässe aukude raiumine, eriti sissevoolude lähedusse. Paraku on need abinõud osutunud vähetõhusaks ning kalade suremist täielikult vältida ei õnnestu. Eelkõige aitab järvede ummuksisse jäämise vastu ennetav abinõu - järvede reostamise lõpetamine.
Nagu mitmed teadlaste läbiviidud uuringud on näidanud, ei hukku tavaliselt kogu ummuksis järve kalastik. Koger ja linask taluvad hapnikupuudust hästi ning elavad sellised tingimused edukalt üle. Peamiselt hukkub ummuksisse jäänud järves peenkala: särg ja väike ahven. Selle tulemusena suureneb oluliselt nende kalade peamise toiduobjekti, zooplanktoni hulk järves. See omakorda viib zooplanktoni peamise toiduobjekti, mikrovetikate hulga vähenemiseni. Tulemuseks on vee läbipaistvuse suurenemine ning järve üldise seisundi paranemine - nn looduslik biomanipulatsioon. Kui aga nende muutuste järel ei jää järve piisav hulk röövkalu (haug, koha), siis kasvab peenkala hulk kiiresti ja endine olukord taastub.
Allikas: Keskkonnaministeeriumi 23.02.2006 pressiteade
