|
|
| Algas nädalane kampaania "Teata lõhkematerjalist!"
(2013-04-29 12:11:51)
|
Päästeameti Demineerimiskeskus kutsub inimesi üles nädalase kampaania „Teata lõhkematerjalist!“ ajal teatama nende käes või neile teada olevast lõhkematerjalist hädaabinumbril 112. Teadetele reageerivad demineerijad, mitte mingil juhul ei tohi inimesed lõhkematerjali ise liigutada või seda kusagile viia.
Kampaania eesmärk on inimeste elu ja tervise säästmiseks üliohtlik lõhkematerjal hävitada.
Päästeameti Demineerimiskeskuse juhataja Arno Pugoneni sõnul on küll viimase kümne aasta jooksul plahvatuste ja neis hukkunute ning vigasaanute arv langenud, kuid sõdadest pärit lahingmoona leidude arv püsib väga suurena – keskmiselt ligi 3000 lõhkekeha aastas. Päästeameti demineerimiskeskuse eesmärk on, et Eestis ei hukkuks mitte ükski inimene lõhkematerjali plahvatuse tagajärjel.
Viimase kümne aasta jooksul on lõhkematerjali plahvatustes saanud surma 18 ja vigastada 113 inimest. Demineerijad on viimase kümne aasta jooksul kahjutuks teinud ligi 31000 lõhkekeha. Olgu lisatud, et statistikasse arvestatakse üle 20-millimeetrise läbimõõduga ja lõhkeainet sisaldavad lõhkekehad, seega ei arvestata sellesse statistikasse padruneid ja mulaaže.
Kui 2011 aastal plahvatustes keegi ei hukkunud, siis 2012. aastal oli üks hukkunu.
Taolisi kampaaniaid on Eestis varem toimunud kolm, viimati 2010. aastal, mil kahenädalase loovutamiskampaania ajal said demineerijad kampaaniaga seoses 102 väljakutset. Kokku on 2008-2010 toimunud kampaaniate käigus hävitatud üle saja kilogrammi lõhkeainet, lisaks näiteks veel üle 1000 detonaatori ja üle 10 000 padruni, üle kilomeetri detoneerivat nööri ja sadu liitreid napalmi.
Eesti muutis kehtivaid seadusi ja andis inimestele Eestis võimaluse loobuda vabatahtlikult nende valduses olevast tulirelvast, lõhkeseadeldisest või selle osast, laskemoonast ja lõhkeainest. Seega saab kriminaalmenetlust kartmata loovutada kõike eelnimetatut ka pärast Päästeameti nädalast kampaaniat.
Pilte lõhkematerjalist: http://sdrv.ms/ZI6Ryv
Taust:
Lõhkeainetega tegelemine on äärmiselt ohtlik tegevus, seda eelkõige isikule endale, kuid ka ümbruskonnale, ning sellise tegevuse tagajärjed on reeglina väga traagilised.
2007. aasta juulikuus hukkus Ida-Virumaal II maailmasõja aegse lahingumoona kogumisel üks inimene.
Varasematest juhtumitest meenuvad järgmised surmaga lõppenud lõhkeaine ja lõhkekehadega eksperimenteerimised: 1996. aasta veebruaris hukkus Virumaal Jõhvis liinibussis lõhkeainet vedanud mees; 1999. aastal hukkus 58-aastane mees Männiku liivakarjääri järvest lõhkeainega kala püüdes; 1999. aasta suvel Aegna saarel lõkkesse visatud sõjajärgsest ajast pärinev mürsk surmas 15-aastase tüdruku ja vigastas 6 alaealist kooliõpilast; ketassaega mürsu poolekssaagimisel toimunud plahvatuse tagajärjel hukkus Virumaal 46-aastane mees 2003. aasta oktoobris.
2009. aasta mais hukkus Tapal lõhkeseadeldisega toimetanud 50-aastane mees oma poja poja silme all. Mõne meetri kaugusel seisnud 30-aastane poeg sai plahvatuses vigastada.
Ka detonaatoritega on olnud mitmeid traagilisi tagajärgi, kus isikud on saanud ravimatuid silma- ja käevigastusi, kaotanud osa käest või isegi hukkunud. Näiteks 2003. aasta detsembris hukkus Ida-Virumaal nooruk detonaatori plahvatuse tõttu.
Allikas: Päästeamet |
|
|
