Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule...

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus.

Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.

Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste 'tavalised jõulud' alla.

Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.

Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.

Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Maja kaunistamine

Jõuluõled, jõuluheinad

Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.

Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne - mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.

Jõulukroon

Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu. Lähemalt vaata näärikroonide juurest.

Punutised ja õlekujud

Tänapäeval müüakse meie poodides Soome ja Skandinaavia eeskujul jõulusokke, kuid ka õlenukke, mitut laadi õlgpunutisi, kuivatatud lilledest jõulukaunistusi, õlest riste, kuusnurki, viljapeadega punutisi ja muud vanapärast. Neid kõiki valmistatakse ka ise nii mitmesugustel kursustel ja ringides juhendaja näpunäidete järgi kui ka iseenese tarkusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi õpitubades on kümmekonna aasta jooksul õpetatud soovijaid tegema igat liiki jõulukaunistusi.

Hüppame tagasi vanemate tavade juurde, kuhu kuulusid kõikvõimalikud kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva jm tähtpäevade juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus, külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda. On näiteks valmistatud sümboolne külavanema kuju jpm.

Jõululilled

Jõulukuuse kõrval kuuluvad 20. sajandi kodudesse toalilled, mille valik ja päritolugeograafia aina avarduvad. Mõned neist on olnud eriti hinnatud, sest õitsevad täpselt jõulude ajal, nagu kristusekroon, jõulukaktus, fuksia. Amarüllist ehk ratsuritähte on püütud ka ise kasvatada ja ilusaid suuri õisi õigeks päevaks ajatada. Paarikümnel viimasel aastal kuulub jõulude juurde jõulutäht ehk kaunis piimalill ehk poinsettia, mida ostetakse jõuluajaks poodidest. Kuigi jõulutähe erksad lehed võivad olla ka roosad, kollakad või valged, on muidugi punaseleheline vorm jõuludeks eelistatud. Jõulutähed kuuluvad Ameerikas jõulude juurde alates aastast 1828, Euroopasse jõudis see Mehhikost pärit lill hiljem, kuid näiteks kunstlilledest ukse- ja kuusekaunistusena on see tänapäeval väga sagedane. Kahjuks ongi selle taime eluiga Eesti kodus vaid natuke pikem kui pühad ise, sest kodus kasvatada teda ei õnnestu.

Talvistest lilledest kasvatati ja kingiti veel alpikannikesi nii jõuludeks kui muude oluliste tähtpäevade ajal. Näiteks nõukogude ajal, kui lilled olid tõeline defitsiit ja neid ei saanud eriti kusagilt osta, olid alpikannikesed kindel pühadelill. Meie aedades kasvavatest lilledest on pikka aega kuulunud jõulude juurde veel õlelilled: nii kimbud laual kui ka 1950.-1960. aastatel aknakaunistused - topeltakende vahele pandud vatt kaunistati õlelilledega.

Päris viimastel aastatel on jõululilledena reklaamitud veel hüatsinte ja tulpe, mida kaasajal ajatatakse peaaegu aastaringselt. Siiski on varasemate jõululillede eripära, et kõige lõhnavam on olnud kuusk ja kuuseküünlad, muud jõulutaimed lõhna ei levita. Suurem osa lilledest on ka mürgised.

Taimedest on jõuludega seostatud meil veel asparaagust, paljudes Euroopa riikides ning Ameerikas iileksit ja luuderohtu. Sellest punutakse ustele pärgasid, teda kasutatakse dekoratiivse elemendina maja ja tubade kaunistamisel. Meil see taas pole levinud, sest looduslikult kasvab luuderohi eeskätt läänesaartel, pealegi on meie talved nii külmad, et taim ei pea talvistele temperatuuridele vastu. Toalillena on ta aga selleks liiga uus, et erilise jõulutaime rolli saada.

NB! Kõik jõuludega seotud kultuurtaimed on mürgised alates luuderohust, mis võib põhjustada krampe, kuni jõulutähe ja muude lilledeni. Nad on üksnes vaatamiseks ja mitte mingil juhul rebimiseks ega suhu pistmiseks.

Jõulukuusk

"Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse," teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: "Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule." Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.

Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).

Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam.

Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.

Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.

Kodukuused

Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi - jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.

Jõulupuud koolides, mõisates, seltsides, töökohtades ja mujal

Ants Viirese andmetel on Eestis juba 1820. aastatel korraldatud esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastatel on see juba üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja pidulikuma toidu jagamist alustavad ka esimesed eesti seltsid. Jõulupuid korraldatakse selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid korraldavad neid oma töölistele. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Niisugustest pidudest kirjutatakse paljudes 19. sajandi kuulsates lasteraamatutes ja täiskasvanute romaanides. Oli ka palju jutte, 20. sajandil juba filme, vaesest nälgivast perest, kelle jõulu ajal mõni laps või täiskasvanu toidu, kinkide või väikese rahasummaga õnnelikuks teeb. Vaesematele koguduseliikmetele jagati ande ka kiriku juures. Tava pole kadunud tänini: 1990. aastate alguses aitasid paljulapselisi peresid rõivad ja toitained Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Hansapangal oli aga 1990. aastate lõpul hea tava saata sellistele peredele kingituseks suur jõuluhani – tõeline pühadepraad. Tänapäeval aitavad pühi rõõmsamaks muuta kümned seltsid ja organisatsioonid ning kirikute aktivistid.

Kui varem olid jõulupuud ja –peod mõeldud ennekõike vaestele, teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja töökohtades korraldama täisakasvanute pidusid, mis erinesid varasemast mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja muude tavade poolest.

Tänapäevased jõulu- või uusaasta peod on mitut laadi, alates tellitud kutseliste näitlejate ja muusikutega õhtutest nendeni, kus osalised ise esinevad. Igale peole saabub aga jõuluvana, kes toob kingitusi.

Koolides on läbi aegade olnud näidendi või kontserdiga eeskava. Vanasti olid esiplaanil jõulunäidendid, nüüd on sagedased improvisatsioonid. Et koolid on hiiglaslikud, saal kõiki ei mahuta, siis on suurtes koolides jõulupidu astmete kaupa. Eeskava lõpus saavad harilikult õpetajad oma pakid kätte, klasside kingikotid jagatakse klassitoas.

Esimese jõulupuu ehtis Martin Luther

Väga armas muistend, kuid ei midagi enamat kui rahvaluule, nagu paljud Martin Lutheriga seotud lood. Selle kohaselt jalutas Martin Luther tähisel ööl läbi kuusemetsa koju ja peatus mõtiskluseks. Üles vaadates nägi ta tuhandeid tähti kuuseokstel säramas. Nii raius ta kuuse, viis selle koju, ehtis väikeste küünaldega, et ta lapsed saaksid osa tema ainukordsest elamusest. Küünaldes särav kuusepuu ehtis sellest peale jõulude ajal ta kodu.

Millal levisid jõulukuused Euroopas

Jõulupuutraditsiooni pikkuse ja algupära üle vaieldakse ikka veel. On pakutud, et see tuleneb vanast paljude paganlike (keldid, sumerid, germaanlased) ja algkristlike rahvaste puudekultusest. Et see sümboliseerib maailmapuud, elupuud, hea ja kurja tundmise puud ehk paradiisipuud.

Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil muutusid Euroopas populaarseks kirikus ja väljas esitatud müsteeriumid, mille hulka kuulus Paradiisi aed, kus mängiti läbi kogu Piibli motiivistik inimeste loomisest pattulangemiseni ja paradiisist väljakihutamiseni. Selle jaoks ehiti õuntega kuusepuu (nulg).

15. sajandil keelas kirik müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24. detsembril oma kodudesse selliseid puid ehtima. Üks varaseid teateid pärineb aastast 1521, siis ehiti Saksamaal Alsake’is kuusk, 1570. aastal on laste rõõmuks ehitud paberlillede ja datlitega kaunistatud kuusepuu. Sellega sarnaneb 1605. aasta Strasbourgi jõulukuusk, mis oli värvilisest paberist rooside, õunte, vahvlite, kommide, kuldpaberite jm ehitud. Skandinaavias on jõulukuusk tuntud 1700. aastast. Sel ajal kuulus kuusk eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde.

17. sajandil jõulupuu populaarsus kasvas, kuid alles 19. sajandi alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. Samal ajal levis jõulukuusk lääneslaavlastele. Soomes ehtisid 1829. aastal jõulukuused, kokku kaheksa, parun von Klinckowströmi maja.

Johann Wolfgang Goethe näinud esimest korda jõulukuuske 1765. a Leipzigis, Friedrich Schiller räägib 1790. a jõulupuust. Prantsusmaale on väidetavalt jõulukuusetava toonud aastal 1837 printsess Helen Mecklenburgist, abielludes Orleansi printsiga. Inglismaale tõi selle prints Albert, kelle abikaasa kuninganna Victoria ehtis jõulukuuse Windsori lossis 1841. aastal. Kuigi komme muutus populaarseks, kirjutab 1850. aastal Charles Dickens, et see on "uus saksa mänguasi".

Millal hakati Ameerikas jõulukuuske koju tooma

On arvatud, et esimesi kordi 1700. aasta paiku, siis kui Lääne-Pennsylvaniasse saabus esimene saksa immigrantide laine. Aga see on üksnes oletus. On ka oletatud, et Vabadussõja ajal kaunistasid sõdurid jõulukuuski. Valgesse Majja tõi jõulukuuse esmakordselt president Franklin Pierce aastal 1856, Washingtoni pühapäevakooli laste jaoks. Esimene valgustatud avalik jõulupuu oli 1912. aastal Bostonis. Tõeliselt laialt levis ja üldistus jõulupuu fotode ja filmide mõjul.

Mida jõulukuusest arvati

Nagu alati - alguses mitte midagi head, nagu nägite juba Balthasar Russowi kirjeldusest. On teada, et 1650. aastal pahandas teoloog Johann Dannhauer, et kuusepuu, mida inimesed kaunistavad nukkude ja maiustustega, pärast aga tühjaks söövad ja raputavad, tuleb ei tea kust ja on lapsemäng.

Millal hakati jõulukuusel küünlaid põletama

Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud.

Vaata lähemalt Richard P. Bucheri kirjutist "The Origin and Meaning of the Christmas Tree" http://users.rcn.com/tlclcms/chrtree.htm

Rohelised elavad oksad

Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad.

Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.

Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval:

”Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid. "Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe. Meil on vana ja ajalooline linn, seetõttu oleme dekoratsioonide puhul jäänud klassikaliste valgete pirnide juurde. See sümboliseerib põhjamaist külma ja jääd," rääkis Inge Angerjas. "Varasematel aastatel oleme korraldanud ka vaateakende konkursse. Igal aastal on vaateakende kujundamisel ja hoonete välisfassaadide dekoreerimisel silma paistnud Põltsamaa Majandusühistu." "Jõgeval on igal aastal paigaldatud väikesed elektripirnid Suure ja Aia tänava puudele, nii ka tänavu. Linnavalitsuse hoonet ehib 120 meetrit valgusketti (nn tuliuss). Uue aasta esimestel minutitel korraldatakse linnas ilutulestik, see kujutab endast 5 minutit pidevat tuld," rääkis Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.

Ehted

Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete juurest.

Jõulukirik

Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke, et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.

Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast.

Küünlad haudadel

Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.

Jõuluvana

Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" (vaata...), kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.

Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.

Kiri jõuluvanale

Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.

Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.

Vahel on linnadesse paigaldatud erilised postkastid, mida tuttmütsidega päkapikud käivad tühjendamas. Näiteks 1993. aastast paigaldatakse advendiajaks Tartus Raekoja platsile postkast, kuhu saab kirja torgata ja mida saabuvad päikeseloojangul tühjendama tantsivad punasemütsilised päkapikud. Inglismaal Sheffieldis säilitatakse rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale rabanduse - ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad kingitused.

Et jõuluvana arvatakse tulevalt põhjamaalt on soomlased rajanud Lapimaal Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi. Sinna saabub eriti detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist murdosa üle vaadata, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks. Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa habetunud taadile sülle, ütelda oma nimi, soov ja kust sa Lapimaale tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti omaette ja segamatult kahekesi või emaga koos jõuluvana juures olla.

Ometi pole legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajalylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga. Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.

Jõulukirjandus ja -salmid

19. ja 20. sajandi esimesel poolel avaldati tohutul arvul originaalseid ja mugandatud jõulujutte ja -näidendeid, samuti tõlkeid. Charles Dickensi jõulujutud on oluliselt mõjutanud paljude maade jõulutavasid. Siingi on aeg teinud mitmeid korrektiive: 19. sajandi esimesest poolest (1840. aastatest) avaldatud jõuluraamatud ja -näidendid vahetasid 1890. aastatest välja rohkelt illustreeritud jõulualbumid. Eestikeelseid jõulunäidendeid avaldati rohkesti 1920. aastate alguses. 20. sajandil kujunesid väga olulisteks koomiksid, filmid ja videod, tele- ja raadiosaated. Jõulunäidendeid, samuti luuletusi, mida jõuluvanale lugeda ja salme, mida kirjutada jõulukaartidele, leiab laias valikus Miksikesest (http://www.miksike.ee/lisa/Pidu/joulud/frconten.htm).

Jõululaulud

HowStuffWorks toob ära ameerika jõululaulude edetabeli – paarkümmend laulu, osa meilegi väga tuttavad – ja kommenteerib, et sellist väikest muusikapalade arvu tuleb igal aastal jõuluajal üle 700 korra kuulata. Ega eestlastegi lauluvaru ole vaatamata uudisloomingule suur.

Vanemasse kihti kuuluvatest jõululauludest saate lugeda Taive Särje kirjutisest. Neid laule on vähe. Täiesti ilmselt on selle põhjuseks asjaolu, et üldtuntud kiriku- ja koorilaulud surusid vanaaegsed laulud tagaplaanile. Meie igihaljad jõululaulud on olnud:

Oh kuusepuu
Püha öö
Aisakell
Ma tulen taevast ülevalt
Üks roosike on tõusnud
Oh sa õnnistav...
Et tulge, oh lapsed, ja rutake nüüd...
Pere uinund, tuled kustund juba...
Üle lume sahiseva sõidab saanike...
Taas sajab valget lund väljal... (I'm dreaming ...)

Jõululaule leiad ka Internetist, nt leheküljelt www.zzz.ee/sakala/lau/kirikulaulud.html ja http://jeggeri.pri.ee/laul/talvelaulud.htm

Nende laulude tõlkeid on avaldatud korduvalt paljudes raamatutes alates 17. sajandist. 19. sajandil avaldasid jõululaulikuid eesti ajakirjanduse oluline arendaja J. W. Jannsen ning kooliõpetaja ja hilisem kirjastaja Friedrich Brandt. Ants Viirese sõnutsi on ajavahemikus 1860-1900 avaldatud tervelt 45 jõululaulude kogu, nii et laule jätkus. Osa jõululauludest lauldakse tänapäeval inglise, saksa ja muudes keeltes.

Pikema jõuluperioodi mängude ja laulude hulka kuulus rida rahvapäraseid vanemaid laulumänge, millest on pikemalt kirjutanud Ruth Mirov ja Mall Hiiemäe. Neist siinkohal üksnes üldisemaid viiteid.

Jõulumängud

Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu aga peamisi ajaviiteid noortele ja vanadele. Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulusid passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele: “Kus pass?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga. Arvatavasti on see mäng levinud Eestis rannarootslaste vahendusel. Lihtsat mängu ja eriti üksteise õlenuutidega löömist on uurijad seostanud näiteks pajutibudega urbimisega lihavõtete ajal ja viljakustaotlusega.

Maagilist tagamaad ja viljaõnne taotlemist on nähtud ka teises tuntud ajaviitemängus, milles püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud “kingsepp” pikali lükata. Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kepist. Seljaga “kingsepa” poole olija püüab kepi abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada.

Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud, nagu tedrelaskmine (köitele kinnitatud laual istuja peab kepiga mütsi lati otsast maha lükkama), kiisapüüdmine (jalgupidi köite otsas rippuja peab õlest kiisa üles võtma), laevapööramine (tuleb ennast rõhtsal köiel ringi pöörata), meelakkumine (tuleb ennast köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles üles ja alla kruvida) jpm.

Olulisel kohal olid pähklimängud, mida näiteks Saaremaal ikka veel mängitakse. Läänemaal ja Saaremaal tuli arvata, mitu pähklit on teisel peos või laual. Samasugune on ka liiad-paarid mõistatamine. Pähklirebasemängus laoti lauale rebase kuju, mõistataja pidi arvama ära, millist osa laotakse või siis ära võetakse. Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega.

Laulud ja laulumängud

Paljudele laulumängudele on otsitud ja leitud müütiline taust, nt hobusemängule, milles hobune käib taevaste pulmas, ja hanemängule, mida on seostatud muistse kalendriga. Paljud jõulumängud olid dialoogilised ning lõppesid väikese võistlusega. Sellised on nt koduloomade püüdmist ja tapmist kujutavad mängud (siga, lammas, kull). Mitmete mängude sisu oli linlikum (kuningamäng, linnamäng, siimumäng jm). 20. sajandil hakkasid mängulaule asendama 19. sajandi viimasel poolel väga populaarsed laulumängud ehk ringmängulaulud, tantsulaulud ja üldse tantsimine. Need olid aga juba teise jõulupüha üritused.

Vanaaja jõulude juurde kuulusid veel mõistatamine ja jutustamine. Mõlemad on olnud paljudes maailma piirkondades keskaegses ja uueaegses kultuuris tähtsal kohal. Osav mõistataja ja jutumees sai tasuta öömaja ning oli oodatud külaline nii lossis kui ka taluõues. Mõlemat tegevust on peetud teatud kindlal ajal maagiliseks ja edendavaks, kuid ohtlikuks väljaspool lubatud sügistalvist või varakevadist aega, samuti loomade poegimise ajal. Jõululaupäeval olid nii mõistatamine kui ka jutustamine keelatud.

Jõulukaardid

Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. aastal Henry Cole’i idee järgi. Esimesed kaardid olid kaunilt koloreeritud ühevärvitrükised, kuid väga kallid ja neid müüdi mitu aastat. Et aga idee oli hea, seda näitab fakt, et 1860. aastal Saksamaal avatud kaarditehas hakkas valmistama kaarte suuremale osale Euroopast. Need olid kujunduselt lihtsamad, odavad ja paljudele taskukohased. Vaevalt toona aimati, kui hea äriideega on tegemist. Jõulukaartide saatmine levis kogu maailmas eriti jõudsalt 1920. aastatel, eriti koolilaste tõttu, kes saatsid hulgaliselt kaarte sugulastele ja sõpradele. Jõulupost on tänaseks nii suureks paisunud, et sel puhul kuulutatakse kõikjal maailmas välja soodusposti hooaeg. HowStuffWorksi andmetel saadetakse näiteks USAs jõulude puhul biljon kaarti, millega jõulud hoiavad pühadekaartide rekordit.

Pühadeks kaartide valmistamine on olnud Euroopas moes palju sajandeid, kuid siis oli tegemist lihtsa kaardiga, millele kirjutati salm või õnnitlus, kunagi polnud nende tiraažid suured. Alles hulgitrükkimine, raudteede ja postinduse areng ning kirjalike pühadetervituste läkitamise traditsioon vallandas suure kaarditulva. 1903. aastal saadeti näiteks Inglismaal 35 miljonit jõulukaarti.

Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastatel, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte. Ants Viirese andmetel müüdi pikka aega jõulu- ja uusaastakaarte kõrvuti. Esimesed Eestigi jõulukaardid trükiti Saksamaal ja Rootsis – valmis kujundusega postkaartidele trükiti üksnes eestikeelsed tekstid peale. Arvatavasti hakati kohapeal pühadekaarte trükkima 19. sajandi lõpukümnenditel, kuid meilgi algas tõeline kaardihooaeg 20. sajandi esikümnenditel, kui koolilaste tava valmistada ja saata pühadekaarte hakkas üha laiemalt levima.

Õnnitlusi, kuid isegi kirju, oli tavaks lahtise kaardi tagaküljele kirjutada. Alles 20. sajandi esimesel poolel hakkasid laialt levima eriliselt kujundatud pühadeümbrikud ja tulid müüki just selleks päevaks trükitud erimargid. Spetsiaalseid ümbrikke ja marke trükiti mitmeteks pühadeks: lisaks riiklikele pühadele, naistepäevale, maipühadele aastavahetuseks, sajandi lõpul jõuludeks.

Allikas: BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas