Eesti Erametsaliit on seisukohal, et oktoobris päevavalgele tulnud põdrajaht jahikeelualal on ilmekas näide tänase jahikorralduse kitsaskohtadest.
Juba selle aasta varasuvel saatis Võõriku talu peremees Ülo Tammann Eesti Erametsaliidule jahikeeluavalduse, mille liit edastas ka Keskkonnaametile, kes omakorda kinnitas avalduse kättesaamist liidule kirjalikult. Keskkonnaamet on jahipiirkondade kasutusõiguse lube väljastav asutus ning kasutusõiguse loa lisadeks on maaomanike jahipidamist lubavad, aga ka keelavad avaldused.
"Kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamise puhul ei tule Keskkonnaamet ega ka jahimehed maaomanikku teavitama, et sellise loa väljastamine käib või on tehtud, siis jääb täiesti mõistetamatuks, miks omal maal jahti keelates peaks maaomanik kõiki osapooli ise teavitama," rõhutab Erametsaliidu tegevdirektor Priit Põllumäe. "Oleks loogiline, et kui jahipiirkonna kasutamise tingimused muutuvad, siis peab toimuvatest muutustest jahipiirkonna kasutajaid teavitama just kasutusõiguse lube väljastav asutus ehk Keskkonnaamet".
Eesti Erametsaliit on saanud ka Keskkonnaministeeriumilt kirja, kus tuuakse välja, et jahipidamise keelamise soovist tuleb maaomanikel teavitada loa väljastajat. Lisaks rõhutatakse kirjas, et maaomandi tähistamist jahipidamise keelamisel jahiseadus maaomanikelt ei nõua.
Samas on nii jahimehed kui ka Keskkonnaamet oma vastuskirjades ja sõnavõttudes rõhutanud, et maaomanikud peaksid just ise jahimeeste poole pöörduma ning lisaks sellele märkima ära keelu all oleva maaomandi piirid. Veelgi enam, jahimehi keelust teavitades soovitab Keskkonnaamet maaomanikuga ühendust võttes välja selgitada, ega viimane ei riku varasemaid kokkuleppeid. Lisaks soovitatakse jahimeestel uurida, mis saab edasi ulukihoolde rajatistest, milledest mõned võivad jahikeelualadel asuda. Samuti tuletatakse jahimeestele meelde, et seoses jahikeeluavaldusega pole neil kohustust tegeleda ulukikahjustustega.
Kahe kuu jooksul lahti rullunud olukord näitab vaid ühte - praegune Eesti jahikorraldus on jahimeeste keskne ning liigselt tsentraliseeritud. Jahimehi ei kohusta sisuliselt miski maaomanikega kontakteeruma ning jahipidamist kooskõlastama. Samas eeldatakse maaomanikult jahimeeste suhtes just sellist käitumist.
"Senikaua, kuni maaomandi jahipidamiseks kasutamisel ei ilmne probleeme, pole jahimeestele ka omandi piirid olulised. Kui aga piirid oluliseks muutuvad, on just maaomanikud need, kes peaksid neid piire maha märkima," nendib Priit Põllumäe. "Kui ilmneb jahikeeld, siis muutuvad ulukihoolderajatised ning ulukikahjustused ühtäkki oluliseks. Mil määral on aga mainitud rajatised ja kahjustused muidu jahimehi maaomanikeni viinud?"
Põllumäe leiab, et üks täiendav probleemi algpõhjus on ka see, et keskmine jahipiirkonna pindala on ligikaudu 12 000 ha (miinimum on 5000 ha). "Nii suured jahipiirkonnad saavadki toimida vaid siis, kui teise osapoole, maaomanike, õigustest üle sõita. Uue jahiseadusega peaks jahimeeste seas tekkima enam vastutustunnet."
Eesti Erametsaliit on olnud seisukohal, et maaomanike de facto jahiõiguse korral muutuks jahindus avatumaks, selgemaks ning kõiki osapooli rahuldavaks.
Eesti Erametsaliit on metsaühistute esindusorganisatsioon, mis ühendab Eesti looduse ja kultuuripärandi hoidmist ja maaelu säilitamist väärtustavaid metsaomanikke.
Allikas: Eesti Erametsaliidu 04.12.2012 pressiteade |
