Euroopa Kohus tugines seisukohtade kujundamisel KSH direktiivi eesmärgile tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Sellest tulenevalt selgitas kohus esmalt, et ka strateegilised kavad ja programmid (sh planeeringud), mille vastuvõtmine on haldusorgani kaalutlusotsuseks (st nende vastuvõtmine ei ole kohustuslik) kuuluvad KSH direktiivi kohaldamisalasse ning nende keskkonnamõjusid tuleb seega hinnata.

Kohus märkis teiseks, et ka strateegilise kava või programmi kehtetuks tunnistamine võib kuuluda KSH direktiivi kohaldamisalasse, kui sellega võib kaasneda keskkonnamõju. Ka maakasutuse detailse kava osalisel või täielikul kehtetuks tunnistamisel ei ole tõenäoliselt välistatud keskkonna oluline mõjutamine, sest see võib tingida tulevaste planeeringute muutmise puudutatud territooriumil. Seetõttu on KSH läbiviimine põhimõtteliselt vajalik. Teisalt leidis kohus, et KSH läbiviimine ei ole nõutud planeeringu kehtetuks tunnistamise korral, kui see kuulub ruumilise planeerimise aktide hierarhiasse ja neis aktides on sätestatud piisavalt täpselt maakasutuse eeskirjad, nende keskkonnamõju on hinnatud ning selles raamistikus on võetud arvesse KSH direktiivi alusel kaitstavaid huvisid.

KÕKi hinnangul ei ole Euroopa Kohtu seisukoht otsuses esitatud piisavalt selgelt, et oleks võimalik hinnata, kuivõrd see võib Eesti praktikat mõjutada. Arvestades Belgia ja Eesti planeerimissüsteemi erisusi, ei too kohtuotsus tõenäoliselt kaasa muudatusi Eesti praktikas (ehkki ei saa välistada, et teatud erandolukordades võib ka Eestis olla planeeringu kehtestuks tunnistamisel selline keskkonnamõju, mida tuleks iseseisvalt hinnata).

Vt Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-567/10

Allikas: Keskkonnaõiguse uudiskiri/aprill 2012