Järjekordse taimetutvustuse avaldame Eesti ühe tuntuma sibullillede asjatundja Sulev Savisaare sulest.
„Botaanikud kirjeldasid lembeliilia (ladinakeelse nimega Agapanthus) 1788. aastal. Need Lõuna-Aafrikas kasvavad üheidulehelised taimed tõsteti 1996. aastal lauguliste sugukonnast ümber amarülliliste sugukonda, sest lembeliiliates puuduvad laugulõhnalised ained. Kuna lembeliiliad oma iseärasuste tõttu ka amarülliliste sekka hästi ei sobinud, eraldati nad 2000. aastal iseseisvasse lembeliilialiste sugukonda. Seega on tegemist vägagi omanäoliste taimedega. Need saponiinirikkad püsikud polegi sibullilled selle sõna otseses mõttes, sest sibula asemel on neil säilituselundiks ruljas arvukate lihakate juurtega risoom (juurikas). Rohked lineaalsed või rihmjad tugevad lihakad või nahkjad terveservalised siledad läikivad terava tipuga juurmised lehed paiknevad kahe reana, olles liigist olenevalt kas igihaljad või kuivavad. Pikk ja tugev lehitu õisikuvars tõstab sarikõisikusse koondunud arvukad ja kaunid veidi sügomorfsed mõlemasugulised lõhnatud õied kõrgele lehestiku kohale. Rippuvate torujate õitega liikide (näiteks Agapanthus inapertus ja A. walshii) tolmeldajateks on looduses nektarilinnud, laiemalt avatud püstisemate lehterjate õitega liikidel aga mesilased. Kenadusele vaatamata kasutatakse haljastuses toruõielisi liike harva, seetõttu teen järgnevalt juttu vaid lehterõielistest liikidest. Lühikese putkega tume- kuni helesinised, harvem valged õied on 6 õielehega. Üks taime ingliskeelsetest nimedest on blue lily ("siniliilia"). Perekonna 10 looduslikku liiki kasvavad Lõuna-Aafrika lõuna- ja idaosas: igihaljad liigid niiskemal rannikualal, mitteigihaljad aga ulatuvad sisemaa niiskematele mägirohumaadele. Viimased liigid on külmakindlamad.
Suuruse ja vähenõudlikkuse tõttu näeme igihaljaste lehtedega varast lembeliiliat (Agapanthus praecox) maailma tänavatel, parkides ja aedades suurtes nõudes või konteinerites laialdaselt ilutaimena kasvatatavat. Ta kasvab hästi ka kehval mullal ja paljuneb kiiresti. Põuda talub varane lembeliilia küll hästi, kuid õitsemise ajal eelistab ohtrat kastmist. Rikkalikuks õitsemiseks vajab ta kindlasti täispäikeselist kasvukohta. Risoomid istutatakse väga pindmiselt ning multsitakse kruusa või peenikese killustikuga. Neis suurtes aiavaasides, pottides või tünnides lastakse lembeliiliail palju aastaid segamatult kasvada. Suviti anatakse kaaliumirikast vedelväetist. Meie kliimas tuleb taimed talveks sisse tuua ja 5-10 kraadi juures ületalve hoida. Talvel liiga soojalt hoitud taimed õitsema ei lähe: õied moodustuvad ainult siis, kui talvine hoiutemperatuur taime puhkeperioodil on alla +15 kraadi. Talvel kastetakse seda igihaljast taime vähe. Väiksemad taimekogumikud võib suveks kas potiga või potist väljalööduna avamaapeenrasse istutada, suuri nõusid maasse ei kaevata.
Varase lembeliilia vorme ja hübriide peavad aednikud tihti ekslikult aafrika lembeliiliaks (A. africanus), mis on kultuuris palju vähem tuntud. Nende kahe liigi kasvunõuded on küllalt erinevad. Varane lembeliilia vajab suvist niiskust ja talub aastaringselt mõõdukat niiskust, aafrika lembeliilia aga tahab suvel kuivust, mistõttu ta istutatakse savipotis asuvasse kuiva, hästidreenitud happelisse liivasesse mulda. Mõlema liigi lailehterjad õied on laiuvate õielehtedega. Kuidas ära tunda, kas meil on tegemist aafrika või varase lembeliiliaga? Varane lembeliilia on enamasti rohkem kui 80 cm kõrgune, kahvatusiniste 3-7 cm pikkuste õitega, õhukese õiekoega ning tema tolmukad on õielehtededega ühepikkused. Aafrika lembeliilia seevastu on palju väiksem taim, kõrgusega tavaliselt alla 50 cm, tumesiniste 2,5-5 cm pikkuste õitega, paksukoelise õiega, õielehtedest lühemate tolmukatega ning eelmisest liigist palju väiksemate lehtedega. Ülejäänud igihaljaid liike kasvatatakse küllalt vähe.
Mitteigihaljastest (kuivavate lehtedega) liikidest on tuntuim kelluk-lembeliilia (A. campanulatus). 60-120 cm kõrguse taime ümardunud õisik koosneb lehterjatest hele- kuni tumesinistest 2-4 cm pikkusega õitest. Lehed on kitsamad ja lühemad kui varasel lembeliilial. Kasvunõuded on sarnased varase lembeliiliaga. Valgeõieline teisend A. campanulatus var. albidus on aedades liigist levinum.
Eestis on perekonna liikidest seni katsetatud aafrika lembeliiliat (A. umbellatus L’Hérit.) ja selle valgeõielist sorti ‘Albus’, kelluk-lembeliiliat, varast lembeliiliat ning viimase alamliiki A. praecox subsp. orientalis (A. umbellatus Redoute).
Kuna aias toimub hübridiseerumine liikide vahel väga kergesti, siis on kõik aias kasvatatavad taimed hübriidsed. Lisaks sellisele ebateadlikule hübridiseerimisele on ka spetsiaalselt aretatud arvukaid nimelisi lembeliilia sorte. Levinumad hübriidsordid on 'Jack's Blue', 'Lilliput', 'Purple Cloud', 'Snowdrops', 'Streamline', 'Timaru', 'Tinkerbell' (kirjulehine) ning Headbourne'i hübriidid. Enamus hübriidsorte on talveks kuivavate lehtedega. Nende 3 cm läbimõõduga õied on koondunud tihedatesse ümardunud, kuni 20 cm läbimõõduga õisikutesse. Lehed on enamasti kuni 45 cm pikkused. Hübriidid on liikidest külmakindlamad. Kõige külmakindlamad liigid taluvad kuni –5 kraadi, Headbourne-hübriidid aga –15 kraadi. See ongi ainus lembeliilia, mida Eestis avamaal ilma talveks välja kaevamata kasvatada saab. Seetõttu peatun temal veidi lähemalt. Need kuni 90 cm kõrgused liikidevahelised hübriidid on aretatud Palmeri poolt, mistõttu mõnikord nimetatakse Headbourne-hübriide ka Palmeri hübriidideks. See varieeruva välimusega elujõuliste püsikute rühm õitseb suve teisel poolel helesiniste kuni tumevioletsete trompetikujuliste 5-8 cm pikkuste õitega. Taimed annavad ka seemneid, kuid need pole meil avamaal enne külmi lõpuni valmida jõudnud. Eestisse tõi sordirühma Eesti tippaednik Arnold Hannust Soomest 1998. aastal, kus taimed samuti olid juba aastaid avamaal talvitunud. Talvekatteta kasvasid ja õitsesid nad mul aias aastaid, kuni üks erakordselt karm talv nad lõpuks siiski hävitas. Kerge kuuseoksakatte all oleksid nad kindlasti ka tolle karmi talve üle elanud, kuid taimede eelmised edukad talvitumised olid mu juba liiga muretuks teinud.
Hübriidid kasvavad kergel, viljakal, parasniiskel kuni niiskel, kuid hästidreenitud mullal täispäikeses. Taimed õitsevad avamaal suve teisel poolel. Väetatakse vahemikus kevadest kuni õitsemiseni. Õitsemise ajal kastetakse ohtralt, talvel kasinalt. Peale õitsemist vähendatakse kastmist pidevalt, nii et talvel on muld peaaegu kuiv (aga mitte tuhkkuiv). Puhmikut jagatakse kevadel. Seemnest kasvatatud taimed lähevad õitsema 3 aastaga.
Nagu liigid, nii ka hübriidid on suurepärased kauasäilivad lõikelilled. Hollandis müüakse oksjonitel igal aastal 7 miljonit lembeliilia lõikeõit tükihinnaga 0,28 eurot. Kuivatatud õisikuid saab kasutada lilleseades. Kõik lembeliiliad sobivad kasvatamiseks nii aiakonteinerites kui ka peenras. Meie aianduspoodides on olnud müügil nii lembeliilia risoome kui ka seemneid.“
sulev.savisaar@mail.ee
© Artikli kasutamine muudes väljaannetes ei ole lubatud ilma autori kirjaliku nõusolekuta.
