Vaidluse asjaolud

Euroopa Kohtu poole oli selles asjas eelotsusetaotlusega pöördunud Saksamaa Baieri liidumaa kohus, selgitamaks, kas tahtmatult väikestes kogustes õietolmu sisaldavad mesindussaadused kuuluvad EL määruse (EÜ) nr 1829/2003 (GM toidu ja sööda kohta) reguleerimisalasse. Nimetatud määrusega on kehtestatud GM-toidu jaoks lubade andmise, selle toidu märgistamise ja järelevalve kord. Eelotsusetaotluse ajendiks olid Baieri liidumaal mesilasi pidavate talunike kaebused, kelle maad asuvad mõne kilomeetri raadiuses GM-maisi kasvatuseks kasutatavatest põldudest ning kelle õietolmust ja meest on seetõttu leitud GM-maisi DNA-d. Kuna vaidlusaluse GM-maisiliini (MON810) kasvatamine turustamiseks on Saksamaal keelatud, palusid talunikud kohtul tuvastada, et nende mesindussaadused on GMO-sisalduse tõttu muutunud müügi- ja tarbimiskõlbmatuks.

Euroopa Kohtu seisukoht

Euroopa Kohus leidis, et GM maisi õietolmu sisaldav mesi kuulub EL määruse nr (EÜ) 1829/2003 reguleerimisalasse, kuigi GM maisisordilt pärinev õietolm ise ei ole määruse tähenduses käsitatav organismi ega GMOna, kuna on kaotanud paljunemisvõime ning sellel puudub igasugune võime üle kanda temas sisalduvat geneetilist materjali. Kohus pidas võimalikuks, et sellist õietolmu sisaldava mee puhul on tegemist GMOdest toodetud koostisosi sisaldava toiduga. Kohus argumenteeris enda seisukohta asjaoluga, et õietolm ei ole võõras aine ega mustus mee sees, vaid mee tavapärane koostisosa ning seda ei tohi üldjuhul ka eemaldada lähtuvalt EL direktiivi 2001/110/ EÜ (nn meedirektiivi) II lisa lõikest 3. Seejuures ei ole oluline, kas GM-taimelt saadud materjal on toitu sattunud tahtlikult või juhuslikult ning millises koguses seda mees leidub.

Euroopa Kohtu seisukohast tulenevalt on GM maisi õietolmu tahtmatult sisalduva mee turuleviimine lubatud vaid EL määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikkel 4 lõike 2 alusel väljastatud loa alusel.Kohus rõhutas, et loa- ja järelevalvekohustuse puhul pole oluline GM-materjali hulk mees. Toidu märgistamisel GMOsid sisaldava toiduna kohaldatakse seevastu piirmäära, milleks on 0,9 % toidu üksikutes koostisosades või ühest komponendist koosnevas toidus, tingimusel et GMOde sisaldus toitudes on juhuslik või tehniliselt vältimatu.

Otsuse tähendus ja võimalikud tagajärjed

Kõnealuse kohtuotsuse puhul on tegemist põhjapaneva otsusega eelkõige seetõttu, et seni ei ole GM-kultuuri õietolmu sisaldavat mett GM-toiduks loetud (ehkki on olnud selge, et nt mahetootmises on GMOde kasutamine keelatud ja seetõttu ei tohiks ka mahemesi GM-kultuuri õietolmu sisaldada).

KÕKi hinnangul võiks otsusel olla edaspidi oluline tähendus mahe-,tava- ja GMO-põllunduse kooseksisteerimise reeglite paikapanemisel EL liikmesriikides, sh Eestis. Eesti vastavates õigusnormides on ette nähtud, et GM-põllukultuuri kasvatada sooviv isik peab kirjalikult teavitama oma kavatsusest kuni 3 km kaugusel asuva mesila omanikku, kui viimane on avaldanud soovi, et teda teavitataks. Selle regulatsiooni väljatöötamisel 2007. aastal oli vaidlusküsimuseks ka see, kas mesi on loomne toode või on seda võimalik GMO-tootena käsitleda ning kas teavitamiskohustus on üldse õigustatud. Euroopa Kohtu värske otsus lükkab selgelt ümber tollal Põllumajandusministeeriumi nõustanud Saksa ekspertide seisukohad, nagu ei oleks mett võimalik GMO-tootena käsitleda, ning toob ilmselt kaasa palju peavalu mesinikele, kes peavad hakkama tõsiselt kaaluma, kus oma mesitarusid hoida. Samuti tekib küsimus, kas mesinike teavitamisest piisab või oleks GM-põllukultuuri kasvatamiseks ikkagi vajalik mesilaomaniku nõusolek.

Euroopa keskkonnaorganisatsioonid on juba nimetanud kohtuotsust mesinike ning GMO-vaba liikumise võiduks, leides, et see toob selgelt esile GM- ja tavapõllumajanduse kooseksisteerimise võimatuse.

Allikas: Keskkonnaõiguse uudiskiri, september 2011