Ajakiri „Imeline teadus“ nr 7 kirjutab, et on olemas kalu, kes tekitavad kuni mitmesaja voldise elektrilöögi. Nimetatakse selliseid kalu nagu elektriangerjas, elektrisäga, mõned railised ja mõned tähetarkkalad. Madalamaid pingeid suudavad tekitada väga paljud kalad, kes kasutavad elektrilööki enda kaitsmiseks vaenlase eest, samuti saaklooma halvamiseks.
Elektrikalal on nn elektrielund, mis on välja arenenud kala kehas olevatest tavalistest lihasrakkudest, mis toimivad elektriliste impulsside abil. Neid rakke nimetatakse elektrotsüütideks.
Amazonase jõgikonnas elab kuni 2,5 meetri pikkuseks kasvav elektriangerjas, kellel on pool lihaskonnast muutunud elektrielundiks, mis on võimeline tekitama 600-voldise elektrilöögi.
Pinge sõltub angerja pikkusest.
Elektrirakud ehk elektrotsüüdid asetsevad elektriangerjas piltlikult öeldes nagu ühendatud patareide jada, millest igaüks tekitab pinge 0,1 volti. Summaarne pinge võib ulatuda 600 voldini. Iga elektrotsüüt on ühendatud angerja kesknärvisüsteemiga sünapside kaudu, mis aktiveerivad nende rakumembraanis asuva nn valgupumba. Valgupump on suuteline tekitama erinevuse kahel pool rakumembraani olevate ioonide hulgas, selle tulemuseks ongi elektripinge.
Elektrikalad jagunevad vastavalt tekitatava elektrilise pinge suurusele kolme rühma:
a) tugevalt elektrilised kalad: elektriangerjas (600 V), elektrisäga (350 V), elektrirai (220 V), tähetarkkala (50 V);
b) nõrgalt elektrilised kalad: sulgselgkala (ca 1 V), Niiluse angersäga (ca 1 V), šagräänrai (ca 1 V);
c) kalad, kes üksnes tunnetavad elektrit: säga, luitstuurlased, railised.
Ajakirjast „Imeline Teadus“ nr 7, lk 46, 47 refereerinud L. Keba
