Vahendame ajakirja Meditsiiniuudised veebilehelt järgmise artikli:

"Eesti Arstide Liit, TÜK eetikakomitee, TÜ eetikakeskus ja Eesti Bioeetika Nõukogu tähistasid rahvusvahelist arstieetika päeva konverentsiga “Kas alternatiivmeditsiin pakub tõenduspõhisele ravile konkurentsi?”, TÜ raamatukogu konverentsisaalis kuulati loenguid arstide, tervishoiujuhtide, juristide ja ajakirjanike vaatevinklist.

Konverentsil tõdeti, et Eesti õigusruumis ei ole defineeritud mõisteid komplementaarmeditsiin (KM) ja alternatiivmeditsiin (AM). Ameerika Ühendriikide Komplementaarse ja Alternatiivse Meditsiini Riiklik Keskus defineerib KM ja AM kui erinevate meditsiini- ja tervishoiutehnikate, praktikate ja toodete kogumit, mis ei ole konventsionaalse meditsiini osa, kusjuures KM on rakendatud paralleelselt konventsionaalse meditsiiniga, kuid AM konventsionaalse meditsiini asemel.

Täpsem regulatsioon vajalik
Eestis on konventsionaalse tervishoiu osana legaliseeritud homöopaatiline preparaat, samuti rida protseduure, mida Euroopas ja Ameerikas sageli käsitletakse KM või AM osana. Tervishoiuteenuse osutamise tähenduses tohivad neid rakendada aga ainult Tervishoiuametis registreeritud tervishoiutöötajad.

“Arvestades ka Euroopa riikide üldist suundumust, on vajalik KM ja AM täpsem regulatsioon. Diskussioon on vajalik eelkõige selles osas, mil määral tohiksid teenust osutada mittetervishoiutöötajad,” nentis oma ettekandes Tervishoiuameti peadirektor Üllar Kaljumäe.

Samuti oleks ettekandja arvates vaja seadustada definitsioonid nende KM ja AM meetodite kohta, mis võivad aidata, kuid ei kahjusta patsienti, nagu ka see, kes osutab teenust ja nõuded tema professionaalsetele oskustele ning kuidas tagatakse teenuse saaja õigused ja teenuse osutaja vastutus.

“Traditsioonilise tõenduspõhise meditsiini, alternatiivmeditsiini ja igasuguse nõianduse vahelised piirid on ebamäärased kõikjal maailmas ja seda probleemi püütakse nii Euroopas kui USAs mitmeti kontrolli all hoida,” sedastas konverentsil Eesti Bioeetika Nõukogu esimees Arvo Tikk. "Arstid peavad oma soovitustega vahele astuma, kui ravitsejate tegevus hakkab ohustama patsiendi tervist ja elu. Näiteks kui püütakse homöopaatilisel teel ravida diabeeti, siis on see kuritegelik.”

Esineja arvates põhineb ravitsejate tegevuse näiline edu ka sellel, et suur osa haigusi on iseparanevad ja sobival ajal tegutsedes näivad toimingud olevat tervistavad. Samas ei eita ta seda, et ravitsejatel on oma isikuomaduste tõttu võime inimesi psühholoogiliselt mõjutada ja mõõduka düskomfordi korral saab ka nii abi.

“Rahvatervise seisukohast on praegusel etapil ennekõike vajalik selgitada tõenduspõhise meditsiini võimalusi ja tulemusi ning kallutada ühiskondlikku arvamust usaldusväärsemate ja ratsionaalset iva sisaldavate arusaamade poole,” võttis Tikk kokku konsensuskonverentsi korraldamise eesmärgi.

Usaldus on kõige alus
Paljudes riikides kasutavad ligikaudu pooled inimestest mingil viisil alternatiivmeditsiini teenuseid. Järelikult on selleks olemas nõudlus, ja mitte väike. Aga miks? Kas usaldus tõenduspõhise meditsiini vastu on kõikuma löönud?

“Võimalik, et just õigesti paigutatud usalduse puudumine tõenduspõhise meditsiini ükskõik mis tasandil panebki inimesi otsima abi tõenduseta alternatiivmeditsiinist,” pakkus Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. “Siiani on meditsiinis rõhutatud pigem selliseid väärtusi nagu autonoomia ja heategemine. Usalduse tähtsus on selgelt alahinnatud. Kui usaldus puudub või on valesti paigutatud, siis tekivad suhetesse mõrad ja edukas ravi on raskendatud.”

Usalduse vorme on mitmesuguseid: pimedast usaldusest kuni umbusalduseni. “Nii usalduse puudumine kui pime usaldus takistab tõelist koostööd, mis on eduka ravi aluseks. Autentne, õigesti paigutatud usaldus põhineb teadmistel ja mõistmisel,” nentis Sutrop. Patsient võib usaldada arsti kompetentsust, ent umbusaldada seda, et ta juhindub heast tahtest ja on hooliv. Arstid jälle ei usalda patsiendi kompetentsust ning võimet langetada oma ravisse puutuvaid otsuseid.

“Elame ikka veel paternalistliku meditsiini vaimus, kus arst teab, mis on patsiendile hea. Otsuseid langetatakse patsienti ja tema lähedasi kaasamata, eeldades, et nad niikuinii ei ole võimelised mõistma ravi ja diagnostika iseärasusi,” tõdes Margit Sutrop. “Tuleks teha hüpe paternalistlikust meditsiinist koostöömeditsiini.”

Patsient tahab loota
Inimese käitumist ja tema valikuid juhivad enamasti tema vajadused. Miks pöördutakse nende vajaduste rahuldamiseks sageli just alternatiivmeditsiini poole? Sellele püüdis oma ettekandes vastata EELK Haiglahingehoiu Keskuse juhataja Naatan Haamer.

Ta tõi välja tõenduspõhise meditsiini kitsaskohad ja meditsiini võimalused patsientide poolehoiu saavutamiseks. Esimesena nimetas ettekandja meedikute suurt töökoormust ja piiratud võimalusi patsientidega suhtlemisel, samuti suhtlemisoskuse kesist valdamist.

“Teadusel põhinev meditsiin on end tihti vastandanud alternatiivmeditsiinile ja oma tõenduspõhisusele viidates end teistest abipakkujatest kõrgemale seadnud ning seega võtnud enesele ka väga kõrgete ootuste koorma. Ootustele mittevastamine toob aga kaasa pettumusi,” mainis TÜ kliinikumi naiste- ja lastekliinikutes hingehoidjana töötav Haamer.

Samuti on meditsiin tugevalt orienteeritud materiaalsele vaatele. Rõhutatakse tõenduspõhisust, kus imele pole kohta. Aga inimene tahab loota. Patsiendi rahulolule mõeldes räägitakse füüsilisest aspektist. Inimene otsib aga sageli ka muud toetust ja võimalust leida rahuldust psüühilistele, sotsiaalsetele ning religioossetele vajadustele. Sestap nägi ettekandja ühe lahendina just avatumat koostööd nende valdkondade inimestega.

“Tuleks sõnastada selgelt ja avalikult, et meditsiin ravib haiget, mitte ainult haigust ja selle tagajärgi. Muidugi tuleb seda ka hoiakuna õpetama asuda,” pakkus Naatan Haamer ühe meetmena, kuidas meditsiin suudaks rohkem patsientide poolehoidu saavutada.
MARIKA KUSNETS
marika@mu.ee


KOMMENTEERIB
Indrek Oro, Eesti Arstide Liidu eestseisuse liige:
"Väga lühidalt isiklikku arvamust kokku võttes võin öelda, et suur huvi alternatiivmeditsiini teema vastu näitab ilmselget vajadust taolise arutelu järele. Üritust võib kindlasti lugeda kordaläinuks, kuivõrd avati teema üsna erinevaid tahke ja muidugi vajadust asjaga edasi tegelda.
Minu meelest tuli päris hästi esile sõnum, et mitte kõik nn alterrnatiivne tegevus meditsiinis ei ole soolapuhumine. Senine kogemus on minul küll selline, et valikuta usaldatakse kogu müstilist tegevust selles vallas või peetakse tervet valdkonda suureks jamaks. Konverents näitas selgi korral, et elu ei ole must-valge."

***************************************'

KOMMENTAAR: Alternatiiv- ja komplementaarmeditsiinist Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduslepingu riikides

Euroopa Liidu (EL) ja Euroopa Vabakaubanduslepingu riigid (EFTA) on alternatiivmeditsiini reguleerimisel käitunud erinevalt. Õigupoolest tuleks siinkohal rääkida pigem alternatiiv- ja komplementaarmeditsiinist (AKM),  sest erinevates riikides on mõistele “alternatiivmeditsiin” antud erinev sisu ja selliselt on ilmselt haaratud kõik, mis “jääb väljapoole kooli- ehk akadeemilist arstiteadust”.

Järgmine oluline nüanss, mida tuleb arvestada, on see, AKM kontekstis tunnustavad Euroopa riigid ainult neid ravimeetodeid ja -tehnikaid, mis “võivad aidata, kuid ei kahjusta”. Seega, mitte igasugune ravimeetod, vaid ainult see, mille ohutust on võimalikult tõenduspõhiselt eelnevalt selgitatud.

Järgnev annab ülevaate, kuidas ELi ja EFTA riigid on käitunud AKM suhtes. Ülevaade baseerub Tromsø ülikooli poolt aastatel 2004–2005 läbi viidud uuringul. Et andmed on ametlikult veel publitseerimata (antud kirjutises kasutamiseks on olemas autorite luba), on nad mõnevõrra “auklikud” – näiteks puuduvad andmed Soome kohta –, kuid siiski kasutatavad.

AKM on seadustega reguleeritud üheksas riigis: Belgias, Taanis, Saksamaal, Ungaris, Hollandis, Norras, Portugalis, Šveitsis ja Suurbritannias. Kui enamik riike on reguleerinud valdkonda alles hiljuti, siis Saksamaa on AKMi seadustanud juba 1939. aastal (heilpraktik).

Veel viies Euroopa riigis on vastav seadusandlus ette valmistatud/vastuvõtmisel. Need on Island, Iirimaa, Poola, Sloveenia ja Rootsi. Üksikuid AKM aspekte või ravitehnikaid on reguleeritud veel Küprosel, Tšehhis, Soomes, Maltal, Hispaanias, Lätis, Leedus. Samuti Eestis – näiteks ravimiseadusega homöopaatilise ravimi kasutamine; Eesti Haigekassa teenuste loetelus on näiteks akupunktuur.

AKMi regulatsioon puudub täielikult aga Austrias, Prantsusmaal, Kreekas, Itaalias, Liechtensteinis, Luxembourgis ja Slovakkias.

Hästi üldistavalt võib öelda, et mida põhjapoolsem riik, seda tõenäolisem on, et AKM on seadusega reguleeritud.

Järgmine huvipakkuv nüanss on see, kellele erinevas riigis on antud õigus AKMi vallas praktiseerida. Kolmeteistkümnes riigis – Austrias, Belgias, Tšehhis, Prantsusmaal, Saksamaal, Lätis, Leedus, Luxembourgis, Itaalias, Hispaanias, Šveitsis, Ungaris ja Portugalis – võib seda teha ainult autoriseeritud meditsiinipersonal või teised spetsialistid.
Samuti kolmeteistkümnes riigis – Küprosel, Taanis, Eestis, Soomes, Iirimaal, Islandil, Liechtensteinis, Maltal, Norras, Sloveenias, Rootsis, Hollandis ja Suurbritannias – ei ole see seadusega ühemõtteliselt paika pandud.

Eestis esineb küllaldaselt juhtumeid, kus näiteks akupunktuuriga tegelevad ilma meditsiinilise (rääkimata arstlikust) haridusega inimesed. Siinkohal ei ole riikide jaotumusel võimalik mingit üldistavat seaduspära täheldada.

Väheoluline pole see, kes litsentsib teenuseosutajaid ja kas see on kohustuslik. Neljas riigis on selleks riik ise ja registreerimine on kohustuslik – Ungari, Tšehhi, Portugal ja Belgia. Saksamaal –, aga ka mõnes Šveitsi kantonis on oma AKMi organisatsioonid, kes tegelevad teenuseosutajate registreerimisega (see on kohustuslik). Austrias, Prantsusmaal, Itaalias, Lätis, Luxembourgis ja Hispaanias toimub kohustuslik registreerimine arstlike organisatsioonide juures.

Kusjuures ka mõiste “kohustuslik” on nii-öelda riigispetsiifiline. Nii tähendab kohustuslik registreerimine Itaalias ja Hispaanaias, aga ka Šveitsi mõnes kantonis pigem seda, et
AKMi teenuste osutamist sallitakse. Vabatahtlik on registreerimine Taanis, Islandil, Iirimaal, Norras, Rootsis ja Suurbritannias.

Seega on riikide praktika väga erinev. Ära ei tohi unustada seda, et valdkonna reguleerimine ei ole oluline ainult teenuse saajate ohutuse tähenduses ja osutatud teenuse eest vastutuse täpsustamisel, vaid sellel on kindlasti oma tugev positiivne mõju valdkonn arengule.

Olen veendunud, et AKMi seisundit tuleks Eestis juba lähitulevikus seaduse tähenduses täpsemalt määratleda. Siinkohal ei ole veel põhjust soovitada ühte või teist konkreetset lahendust, kuid usun, et arstlikel organisatsioonidel tasuks selles osas üles näidata aktiivsust."

ÜLLAR KALJUMÄE
Tervishoiuameti peadirektor

Allikas: Meditsiiniuudised Online www.mu.ee