Kui hulk aastaid olime harjunud vähese lumega talvedega, siis viimased kaks aastat on lisaks krõbedatele külmakraadidele ka taimedele ohtralt kandameid tekitanud. Seepärast on ka lõikuse vallas mõningaid erinevusi võrreldes harjumuspärasega.

Kevadine lõikus ja hooldus võivad osutuda tavalisest keerukamaks, kui talvine paks lumi, mis vahepeal lörtsina okste külge kleepus, painutas ja murdis oksi. Tihedatesse võradesse tekkisid suurte lumesadude ajal päris suured mütsakad. Esimesel võimalusel vajavad vigastatud oksad tagasilõikamist ja murdehaavad tohterdamist. Nii et lõikustöödest me tänavu mingil juhul ei pääse.

Paljud marjapõõsad on taas paksu lume raskuse tõttu vastu maad kooldunud. Kohati pole seniste meetri-pooleteise kõrguste sõstrapõõsaste kohal muud, kui väike muhk lumel. Eelmisel talvel lamandusid paljud oksad ka, kui ei jõudnud lund õigel ajal pealt ära ajada. Arvasin, et kevadel ilma toestamata ei pääse, kuid imekombel ajas valdav osa oksi ennast siiski sirgu. Vaid üksikud murdusid või jäidki sorakil maha. Nendest tugevamad sidusin üles, vähem lootust andvad aga lõikasin kuni maapinnani ära.

Vahepeal pikka aega püsinud madal õhutemperatuur (eelkõige Kesk- ja Ida-Eestis) tekitas tõenäoliselt õrnematele liikidele ja sortidele kahjustusi, mille ulatus pole hetkel veel selge. Pealegi on üsna kriitilised ajad alles ees: kuna maa on lume all sula, siis võib päevane soojus (eriti päikeselise ilmaga) pungad paisuma ja koed kasvama meelitada ning ootamatud öised madalad kraadid on varmad siiani kergelt kahjustatud kudedele lisalööki andma.

Seniseid talveolusid arvestades on mõistlikum olla luuviljaliste (kirsi- ja ploomipuude) lõikamisel tagasihoidlik, jättes põhilise töö suveks, kui lehed juba täissuuruse saavutanud. Siis on ka valdavalt selge, millised oksad elus, millised mitte. Varem on esinenud ka juhtusid, kus lehed löövad justkui normaalselt lahti, kuid kesksuvel kuivavad järsku. See näitab, et koed ei suutnud siiski külmakahjustusest taastuda. Mullu oli taolisi nähtusid isegi Põhja-Eesti õunapuudel.

Sellistele külmakahjustatud puudele on suureks kosutuseks suvine leheväetamine.

Kuna madalaim õhutemperatuur esineb lumepinnal, siis saab suurima löögi puutüvi. Kahjustus on äratuntav tumenenud kooreringi järgi. Selline puu võib ka esialgul lehtida ja koguni õied lahti lüüa, kuid suvel tekib äkk-kuivamine.
NB! Siit soovitus istikuostjale: uuri kevadel puukoolis või aiaäris taime valides kindlasti ka tüve!

Päikesekiired soojendavad tumedat puukoort nii võimsalt, et tüve ümber tekib lume sulamisest sügav lehter. Soovitan jälgida, et sellesse ei jääks seisvat vett, mis öösel külmub (arvestades ilmaennustustes lubatavaid suuri miinuskraade). Jää võib puukoort kahjustada. Kui vett pole, oleks hea lund tüve ümber tallata ja esialgul seda juurde loopida.

Tänavune talv tõstab taas ausse aastatetagused soovitused kujundada õrnemad viljapuud (ploomipuud, maguskirsipuud, pirnipuud) põõsaspuudena. Sellise puu tüvi on väga lühike - põhioksad algavad kuni 20 cm kõrguselt. Paksu lumega talvel jääb osa okstest kaitsva vati sisse peitu ning kui pakane peakski väljaulatuvad oksaosad ära võtma, saab tagasilõikusega võra kerge vaevaga uuendada.

Tavalise 60-100 cm kõrguse tüve korral hukkub sel juhul kogu võra.

Väino Eskla

aiandusagronoom