Täna, 2. veebruaril möödub 40 aastat sellest, kui 1971. aastal Iraani linnas Ramsaris sõlmiti rahvusvaheline looduskaitsekokkulepe märgalade kaitseks.

Tegu on vanima riikidevahelise looduskaitseleppega. Eesti liitus märgalade kaitse kokkuleppega ehk Ramsari konventsiooniga 1994. aastal.

„Esialgu keskendus Ramsari konventsioon märgalade kaitsele veelindude heaolust lähtuvalt,“ ütles Keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Herdis Fridolin. „Tänaseks teevad konventsiooniga ühinenud 160 riiki koostööd kõigi erinevate märgala ökosüsteemide kaitse ja mõistliku kasutamise osas, teadvustades märgalade väga mitmekesist rolli eelkõige just inimese enda heaolu tagamisel,“ täpsustas ta.

Konventsiooni osapooled astuvad samme märgalade kaitseks, millest üheks konkreetseimaks on alade esitamine rahvusvahelise tähtsusega märgalade nimistusse. Eestist kuulub Ramsari nimekirja 12 ala, lisaks on Eesti esitanud nimekirja kandmiseks 4 täiendavat ala, mida Ramsari büroo ei ole veel jõudnud kinnitada.

„Eesti on Ramsari aladena väärtustanud eelkõige meie unikaalseid rabamaastikke ja terviklikke sookomplekse, sealhulgas Alam-Pedjat, Emajõe-Suursood, Murakat ja Soomaad,“ ütles Fridolin. „Samuti väärivad märkimist olulised veelindude kogunemiskohad Läänemere rannikul, nagu näiteks linnuhuviliste hulgas ülemaailmselt tuntud Matsalu ja Vilsandi rahvuspark,“ märkis ta. Fridolin täpsustas, et koos lätlastega on meil ka piiriülene Ramsari ala Põhja-Liivimaa, kuhu lisaks Eesti Nigula ja Sookuninga rabadele kuulub Läti Ziemelu purvi. „Kõik Eesti Ramsari alad on väärtustatud ka riigisiseselt – kaitse- või hoiualadena, samuti Euroopa kontekstis Natura 2000 võrgustiku aladena.“

Mõistagi ei piirdu märgalade kaitse pelgalt alade nimetamise ja kaitse alla võtmisega, vaid tehakse pingutusi ka märgalade taastamiseks. Heaks näiteks on Eestis ranna- ja luhaniitude taastamine ja hooldamine, samuti vanade turbakaevandusalade ja kuivendusega rikutud soode taastamine toimivate märgaladena.

Märgaladeks nimetatakse selliseid kooslusi, milles peamiseks elutingimuste kujundajaks taimedele ja loomadele on vesi: jõed ja järved, madalsood ja rabad, üleujutatavad niidud, märjad metsad ja madalad merealad.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 02.02.2011 pressiteade