Neljapäeval, 4. augustil käisid nõuande- ja teabeportaali Aiandus.ee tegijad Harjumaal Raasiku lähedal oma silmaga vaatamas, kuidas Keskkonnaministeeriumi ja Riigimetsa Majandamise Keskuse töötajad karuputke koloonias näidistõrjet tegid.

Kaitsemaskides ja -rõivastuses töötajad raiusid maha karuputkede õisikud ja tükeldasid varred ning panid need põletamise ootele kilekottidesse.

Sosnovski karuputk (Heracleum sosnowskyi)

on olemuselt mitmeaastane taim, kelle seemned valmivad üldjuhul alates teisest kasvuaastast. Kõik taimed ei jõua aga siiski kahe aastaga õitsemiseni, sest ebasoodsate olude tõttu (pidev niitmine jms) võib õisik tekkida alles mitmendal aastal.

Seemnete idanemisvõime võib säilida isegi paarkümmend aastat.

Üksnes iga-aastane kevadine mahaniitmine taime ei hävita. Seepärast võibki paljudele tunduda, et see taim on püsik.

Peale Sosnovski karuputke levib Eestis ka hiid-karuputk (Heracleum mantegazzianum).

Karuputke ajaloost

Eestisse toodi karuputki massiliselt 1960. aastatel kui paljutõotavaid silo-, mee-, ja ilutaimi. Meie oludes ei osutunud nad soovitud meetaimeks, sest mesilased eelistasid teisi taimeliike ning putkele lendasid viimases hädas. Silotaimena andis ta samuti tagasilöögi, sest mürgiste ainete tõttu hakkasid katkema veiste tiinused ja loomadel tekkisid ka muud tervisehädad.

Kuidas karuputk inimesele mõjub?

Taimemahla sattumine inimese nahale (eriti päikesepaistelise ilmaga UV-kiirguse toimel) tekitab seal põletusi (valutavaid vesiville), mis väga aeglaselt ja visalt paranevad ning jätavad aastateks nahale arme ja püsivaid pigmendilaike. Taime lõhn paneb inimese pea ringi käima. Eelpoolkirjutatut silmas pidades on karuputke soovitav puutuda vaid kaitserõivastusega (näomaski, respiraatori, tõrjekostüümi ning kummikinnastega).

Kuidas karuputkedega võidelda?

Inimohutuse seisukohast peaks taimede mahaniitmist alustama juba varakevadel, kui taimed on veel väikesed ja õrnad. Niitmist tuleb hiljem korrata, kuid see on siiski tunduvalt kergem ja ohutum kui kolme meetri kõrguseid putki raiuma hakata.

Botaanika seisukohast oleks tõhusaim tõrje selline, et putk lastakse kasvada kuni õite puhkemiseni või valmimata seemnete ilmumiseni. Seejärel raiutakse õisikud maha ning põletatakse. Nüüd peaks taim hukkuma, sest on oma jõuvarud seemnete tootmisse investeerinud.

Lihtsalt niites võib sama taimega võidelda aastaid, sest juurtesse talletunud energia on piisav ja taim säilitab elujõu ka pärast õitsemiseelset mahaniitmist.

Kui tõrjumise kestel siiski lastakse taimedel uuesti õitsema minna ja seemneid levitada, võib senitehtud jõupingutused luhtunuks lugeda. Karuputkest saab lahti vaid aastatepikkuse võitlusega.

Loe lisaks karuputkede kohta:
www.envir.ee/looduskaitse/karuputk.html

www.aiandus.ee/loe.php?id=830
http://veeb.tallinn.ee/keskkond/karuputk

Väino Eskla