Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol.

Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.

Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel.

19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine.

Töökeelud

Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.

Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada.

Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele.

Toidud

Mõnel pool (eeskätt õigeusu aladel) joodi maarjapuna. Tehti leiba.

Kirikukalendris

Maarja kohtumispäev Eliisabetiga. Selle päeva tähistamine pärineb 1263. aastast, kust on teada, et frantsiskaanid pühitsesid seda kui kuuendat päeva enne Johannese sünnipäeva, 1568. aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule. 1969. aastani pühitseti Maarja kojutuleku püha 31. mail ja saksakeelses kultuuriruumis 2. juulil. Kaitseks pikse vastu riputati sealsetel aladel varem akende kohale sarapuuoksi.

Maarjahein

Maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.

Allikas: BERTA - Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas