|
Kartul tahab hooldamist
| Lehemädanik
Kartulihaigused põhjustavad saagikadu ja halvendavad selle kvaliteeti. Üks levinumaid ja ohtlikumaid kartulihaigusi on kartuli lehemädanik e. fütoftora, mille tekitajaks on seen Phytophthora infestans. Lehemädanik on kartulihaigus, mis esineb nii lehtedel, vartel kui ka mugulatel. Kahjustuse ulatus oleneb peamiselt ilmastikust, sordi vastuvõtlikkusest, põllu asukohast ja pinnareljeefist. Kohtades, kus kartul pannakse maha varem, ilmub ka lehemädanik tavaliselt varem. Enamasti hakkab haigus levima madalamatelt, veekoguäärsetelt kasvukohtadelt juuli keskel, kuivadel aastatel ka hiljem. Üldjuhul muutuvad kartulipealsed haigusele vastuvõtlikuks alates õiepungade moodustumisest.
Levik. Lehemädanik levib kiiresti haiguslaikudel arenevate eostega, mida kannavad edasi tuul ja õhuvool. Haigusele soodsates tingimustes (sagedased vihmahood, udud, kauakestev kaste, temperatuur 13-15°C) hävib taimestik 7-10 päevaga. Viimastel aastatel on täheldatud lehemädaniku nakkuse üha varasemat lööbimist ja haiguse agressiivsemaks muutumist.
Sümptomid. Lehemädaniku lehevormi nakkuse äratundmiseks tuleb vaadata kartulitaimede vanemate lehtede alumisi külgi. Nakatunud lehtedel on tumedad hallikaspruunid laialivalguvad laigud, mille servad on märjal ajal kaetud hallitustaolise kirmega.
Lehemädaniku varrevormi korral nakatuvad kõigepealt varred. Varre ülemisel osal on näha ebakorrapärasid tumepruune laike, mis ümbritsevad sageli kogu vart. Haigestunud vars on habras ja murdub „prõksudes“.
Mugulatel põhjustab lehemädanik pruunmädanikku. Mugulateni jõuab haigustekitaja lehtede ja varte kaudu peamiselt vihmaveega. Mida õhema mullakihiga on mugulad kaetud ja mida rohkem on sademeid, seda enam nad nakatuvad. Nakatumine oleneb ka sordi vastuvõtlikkusest. On haiguskindlamaid sorte. Nakatunud mugulatel esinevad violetjad või hallikaspruunid laigud, mis on hästi nähtavad koristamise järel, kui koor on veel hele. Pruunmädanikust nakatunud mugulad on põllu esmaseks nakkusallikaks.
Mida teha kartuli-lehemädaniku tõrjeks?
Kõige kindlam ja kiiremini toimiv viis on kemikaalide kasutamine, mis on otstarbekas aga vaid suurematel pindadel. Väikeaiapidajatel tuleks kasutada teisi võimalusi:
* kasvatada lehemädanikule vastupidavamaid sorte;
* võtta kasutusse maatükk, kus kartulit ei ole kasvatatud vähemalt kolmel eelneval aastal;
* otsida sobiva reljeefiga tuultele avatud kasvukoht;
* panna maha hästi idandatud ja terved seemnemugulad;
* kasutada orgaanilisi väetisi, et suurendada mulla isepuhastusvõimet;
* mullata kartulipõldu nii, et mugulad oleks vähemalt 15-20 cm mullakihiga kaetud;
* eemaldada pealsed põllult enne massilist nakatumist;
* koristada saak õigeaegselt ja sorteerida välja nakatunud mugulad.
Marje Särekanno,
EVIKA teadur, EPMÜ doktorant
Allikas: Minu aed, Eesti Päevaleht, 2003 | |
|