Astronoomilised aastaajad kevad, suvi, sügis ja talv esinevad väga kindlatel aegadel. Tegelik elu toimub aga palju ebakindlamate klimatoloogiliste aastaaegade järgi, kus lisaks astronoomilistele on neli üleminekuaastaaega:  kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv.
Kõige märgatavam erinevus klimatoloogiliste aastaaegade puhul on see, et nende algust ja lõppu ei saa kunagi täpselt ennustada. Klimatoloogid on kokku leppinud, missugustes tingimustes üks või teine aastaaeg algab, nii nagu tehakse kütteperioodi algusegi puhul. Võib öelda, et kogu elu (sealhulgas põllutööd) oleneb suurel määral klimatoloogiliste aastaaegade kulgemisest.
Kevadtalv on lumesulamise aeg. Selle alguseks loetakse päeva, millele järgnevad valitsevalt sulailmad ja lumikate kahaneb jõudsalt. Kevadtalve hulka arvestatakse ka hilisemad kevadised talve tagasitulekud, s.o ajutise lumikattega ajad pärast talvise lume sulamist.
Varakevad algab siis, kui maapind on lõplikult vabanenud lumikattest ja kestab kuni kasvuaja alguseni, mil õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C.
Kevad on kasvuperiood enne suve algust, püsivate temperatuuride vahemikus 5–13 kraadi.
Suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembelisi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide.
Sügis algab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiva langemisega alla +13 °C ja lõpeb siis, kui see temperatuur püsib alla +5 °C.
Hilissügis on aeg pärast kasvuperioodi lakkamist. Päevasoojus püsib veel üle 0 °C, kuid öökülmad muutuvad aina sagedasemaks.
Eeltalv algab siis, kui ka päevased temperatuurid jäävad külmakraadidesse ja ajuti tekib lumikatetki.
Talv algab püsiva lumikatte moodustumisega. See, kui lumi tuleb ja sulab jällegi, ei ole päris talve tunnus. Talveks loetakse seda vahemikku, kui lumi püsib vähemalt ühe kuu. Klimatoloogid on seadnud tingimuseks, et selle kuu jooksul võib olla kolm lumeta päeva, kuid ühele lumeta päevale peab eelnema vähemalt viis lumikattega päeva. Kui lumeta oli aga 2-3 päeva, siis peaks eelneva lumikatte kestvus olema vähemalt 10 päeva. Nagu näha, on klimatoloogilise talve pikkuse arvutamine küllalt keerukas.

Suvi on muutunud pikemaks
Viimase 100-150 aasta jooksul on aasta keskmine õhutemperatuur Eestis tõusnud umbes ühe kraadi võrra. Kui 20. sajandi esimesel veerandil jõudis suve algus kätte juuni keskel, siis nüüd on see sageli nihkunud maikuusse. Erakordne oli 1993. aasta kevad, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõusis üle +13 °C juba 25. aprillil. Kuigi mai lõpus esines külmemaid ilmu, oli neid eelnenud soojadest päevadest vähem.
Suvi on nüüd palju pikem (keskmiselt 99 päeva) kui sada aastat tagasi (88 päeva). Eriti lühikesi, isegi alla kahe kuu kestvaid suvesid, esines sajandi kahel esimesel kümnendil.
Samas on sügise ja eeltalve algus nihkunud ainult kaks päeva hilisemaks. Hilissügis saabub aga tunduvalt hiljem. Talv algab nüüd keskmiselt 12 päeva hiljem (13. detsembril) kui sajand tagasi.

Kevad on olnud ainult kolm päeva pikk
Üleminekuaastaajad võivad mõnel aastal ka ära jääda. Näiteks viimase saja aasta jooksul pole varakevadet olnud kolmel ja eeltalve koguni 18 aastal. Kõige lühem kevad - ainult kolm päeva - oli 1993. aastal; kõige lühem sügis - 13 päeva - aga 1939. aastal. Seevastu kõige pikem kevad (84 päeva) oli 1904. ja 1925. aastal. Kõige pikem suvi (129 päeva) oli 1897. aastal, pikim sügis (80 päeva) oli 1899. ja pikim talv (149 päeva) 1941. aastal.
Kõige varasem kevadtalv algas 3. jaanuaril 1989. Samasse aastasse langeb ka kõige varajasem varakevade algus (21. veebruaril). 1. aprillil 1948 algas varajasim kevad, 12. oktoobril 1992 aga varajasim eeltalv. Kõige hilisem suve algus oli 11. juulil 1908, hiliseim talv algas 20. veebruaril 1924.

Märkus: artiklis toodud kuupäevad ja aastad pärinevad klimatoloog Jaak Jaaguse uurimustest.