Mägedest pärit taimed armastavad päikest, kuid nende hulgas on selliseidki, mis looduses kasvavad kaljulõhedes, kuhu päike kunagi ei piilu. Mäestikutaimed taluvad vägagi äärmuslikke temperatuurikõikumisi, kuid ei kannata nätsket mulda, seisvat vett ja talviti jäätunud mullale kogunevat vihma- või lumesulavett. Mägedes moodustab pinnasekihi enamasti ju kaljude küljest ilmastiku mõjul pudenenud kiviklibu, millest vesi silmapilkselt läbi vajub. Alpitaimede juured tungivad sügavale, otsides maapinna alumistest kihtidest niiskust ja toitaineid.

Taimed seavad tingimusi. Tavapärane kiviktaimla ei pruugi pakkuda alpitaimedele meelepäraseid kasvuolusid. Harilikult on tasasele maale rajatud kiviktaimlad moodustatud kahest-kolmest kividega ääristatud astangust. Pinnasena on kasutatud rammusat aiamulda. Sellisesse kiviktaimlasse jääb vesi liiga kauaks pidama. Taimed saavad ka ülemäära palju toitaineid, mistõttu nad ei moodusta kompaktseid padjandeid. Sageli kasvab kiviktaimla kõrval mõni suur puu, mille okstelt tilgub veel hulk aega pärast vihma lõppemist taimedele vett. Sügisel alpitaimedele varisenud vettinud puulehed on neile väga eluohtlikud.

Asukoha valik ja maa ettevalmistamine. Alpitaimla rajamiseks sobib päikseline paik, mille ligidal ei ole suuri puid. Lühiajaliselt alpiaiale langev hoone vari ei sega - mägedes on ereda päikese vaheldumine naabermäetipu varjuga tavapärane asi. Alpitaimla aluse peame piinliku hoolega vabastama umbrohtudest. Hiljem on lootusetu kivide alt ja vahelt umbrohujuuri kätte saada. Lubatud on kõik võitlusvõtted - mulla mitmekordne läbikaevamine, keemiline tõrje herbitsiidiga ning pinna katmine peenravaibaga. Alpiaiaks ettenähtud alale kuhjame drenaaþiks 15-30 cm paksuse kihi kive. Parimaks materjaliks on poolikud punased tellised või vanad ahjukivid. Rusikasuurused munakivid on sama head. Poolikud silikaatkivid või jäme paekillustik juhivad küll hästi vett allapoole, kuid mööda kapillaare tõuseb ülespoole aluselise (leeliselise) reaktsiooniga vesi, mida mitmed alpitaimed vabatahtlikult ei tarvitaks. Oht ei ole siiski ülemäära suur, kuna meie kliimale iseloomulik sage vihm peseb ülemisi pinnasekihte puhtamaks. Drenaaţikihi katame peenravaibaga, mille ülesandeks on takistada pinnase tungimist kivide vahele, mis aga vähendaks oluliselt kihi dreenivõimet. Eelistada tuleks plastiribadest punutud peenravaipa, sest see on mehhaaniliselt väga vastupidav.

Seejärel katame peenravaiba vähemalt 10 cm paksuse pinnasekihiga. Sellele moodustame ääristusmaterjaliga järgmise astangu, mille täidame taas pinnasega jne. Nüüd ja edaspidi kasutame pinnasena järgmist segu:

1 osa tavalist sõelutud umbrohuvaba aiamulda

1 osa turvast

1 osa jämedat liiva või peenikest kruusa.

Siiski vajavad nii mõnedki alpitaimed viljakat, aga vett läbilaskvat pinnast. Nende tarvis kasutame segus aiamulla asemel head komposti. Väga sõredat pinnast armastavate taimede tarvis suurendame segus liiva osa (veel parem, lisame graniitkillustikku).

Kui alpitaimla asub vett väga hästi läbilaskval liivasel (kruusasel) pinnasel või looduslikul (kunstlikul) kallakul, võib drenaaþikihi paigaldamine osutuda mittevajalikuks.

Kivid ääristamiseks. "Mäge" moodustava pinnasehunniku kooshoidmiseks ja sellele dekoratiivse vormi andmiseks kasutatakse enamasti kive. Taimedele sobivamateks on neutraalse reaktsiooniga graniitkivid (põllukivid). Alumise ringi kivid sobitame hoolikalt. Nad ei tohi kõikuda - tuleb ju nendele peale astuda, kui 'alpiaasadel' hooldustöid teeme. Paika tuleb panna ka ülevalpool paiknema hakkavate suuremate kivide aluskivid (vundament). Enne ülemiste kivide paigaldamist tuleb alumistele kividele sobitada kivide vahele jäävad taimed. Neid on hiljem peaaegu võimatu korralikult paigale panna. Kui alpitaimla planeeritud kõrgus on saavutatud, viimistleme rajatise väiksemate kivide ja eespool toodud mullaseguga.

Põllukivide asemel saab kasutada ka paekive. Eelistada tuleks õhu ja vihma käes seisnud kive. Kivimurrust värskelt murtud kivid eraldavad mulda rohkem aluselisi ühendeid. Taimi paekividest laotud alpiaeda valides jätame kõrvale sellised, mis vajavad happelist mulda.

Torudest taimla. Kivide asemel saab alpiaia kujundamisel kasutada ka põletatud savist või betoonist valmistatud torujuppe (läbimõõduga 15-20 cm). Püstiasetatuna ja mullaseguga täidetuna saab nendest moodustada püsivaid astanguid. Torudesse saab, nagu põhjata lillepottidesse, istutada taimi - pealegi pole karta, et jõulisemalt kasvav naaber kiduramakasvulise ära lämmatab.

Puidust rakked. Alpinaariumi kokkupanemisel võib kasutada ka jämedaid puupakke või 8-12 cm jämedusi ümarpuidu juppe, mis terrasside ääristusena ritta maasse lüüakse. Looduses küll sellist "puitmäge" ei ole, kuid alpitaimede kasvuks vajalikud tingimused saab sellisel viisil luua. Pealegi annab puidust alpiaeda hästi kokku sobitada puidust pergolate, lehtlate või verandadega.

Vajadusel võib alpitaimla ühe või mitu külge üsna järsuna laduda. Tekkinud nn. kuivmüüri kivide vahele saab istutada eriti niiskusvaenulikke taimi.

Taimede istutamine. Kuna taimed on müügil enamasti nõuistikutena, saame neid kasvukohale kuni üsna hilise sügiseni sobitada (aga nii, et nad jõuaksid veel enne külmade saabumist juurduda). Nii pole meil seega tarvidust kevadel alpipeenra tegemisega ülepeakaela tõtata. Pottides olevaid taimi on hea ka eelnevalt kohale sobitada - neid võib mitmeid kordi ümber tõsta, kaugemalt vaadata ja kogu perega konsensuseni jõuda.

Taimed istutame mullasegu pinnast pisut kõrgemale, sest kogu ala tuleb pärast istutamist vähemalt 3 cm paksuse kiviklibu kihiga katta. Sobib näiteks asfaldi pindamiseks kasutatav killustik. Kattekiht püsib kogu aeg kuivana ja aitab seega vältida taimede juurekaela mädanemist. Samal ajal vähendab kattekiht niiskuse aurumist alumistest kihtidest. Ilma kiviklibukatteta kuivaks alpiaed kiiresti tuhkkuivaks.

Hooldustööd. Pärast istutamist kastame taimi korralikult. Järgneva 2-4 nädala jooksul kastame vastrajatud alpitaimlat vajadustmööda, et lõplikult juurdumata taimed veepuuduse tõttu ei hukkuks. Juurdunud taimede juured ulatuvad sügavale ja kasta pole neid reeglina tarvis. Vaid pika põua ajal tuleks alpitaimi niisutada.

Ideaalne oleks, kui hilissügisest kuni varakevadeni saaks alpitaimla katta näiteks kileraamidest valmistatud ajutise katusega. Katust on lihtsam paigaldada, kui alpiaed asub hoone seina ääres. Katus ei tohi lamada otse taimedel.

Suurema alpitaimla rajamine tundub esmapilgul olevat väga tüütu ja töömahukas ettevõtmine. Jagades aga rajamistöö mitmesse etappi või korraldades unustusehõlma vajuma kippuvad meeleolukad talgud, saab sellegi ettevõtmisega ladusalt hakkama.

Taimevalik. Lõpetuseks loetelu taimedest, kes end alpitaimlas koduselt tunnevad:

L - taluvad leeliselist mullasegu (sobivad istutada paekividele lähedale)

V - on nõus kasvama varjulisemas kohas

K - eelistavad eriti kuiva kasvukohta (kivipragudes)

Alpiaeda sobivad ka mitmesugused kääbuskasvulised okaspuud ja lehtpõõsad. 

Esitatud taimed on vaid põgus valik alpitaimedest. Alustage vähenõudlikega ja kui te juba olete alpitaimedesse lõplikult armunud, siis te nagunii ei jäta enne jonni, kui ka kapriissed iludused teie alpiaias kenasti õilmitsevad.

Jüri Annist

Calmia Istikuäri OÜ juhataja

www.calmia.ee

Avaldatud Aiapidaja aastaraamatus Aiatark 2003