Tarbijale pakuvad ilunaudingut üksnes täielikult terved, hästiarenenud ja nägusalt värvunud lilled. Isegi kõige väiksemad plekid ja vigastused lillede lehtedel, õitel ja teistel taimeosadel muudavad nad kaubastamiskõlbmatuteks.
Kasvuhoones on keerulisemad olud
Katmiklilli kimbutab kahjurite ja haigusetekitajate agressiivne armee.
Kasvuhoones on spetsiifilised niiskusolud ja ka temperatuurimuutused on teistsugused kui avamaal. Päikesekiirgus on erinev ning õhu liikumine piiratud. Kõik need tegurid vähendavad lillede vastupanuvõimet kahjustajaile.
Kahjustaja levik oleneb viljelemisvõttest
Haiguste ja kahjurite arengut soodustab ka taimede viljelemisviis:
- lillede ajatamine, mis katkestab taime loomuliku puhkeaja;
- kasvatamine nende arenguks ebasoodsal aastaajal, valguse- ja soojusvaeguse ning samaaegse liigse õhuniiskuse tingimustes;
- vegetatiivne paljundamine, kus haigused ja kahjurid pistikute ja sibulatega kergesti üle kanduvad;
- ühtede ja samade või lähedaste taimeliikide kasvatamine endisel kasvukohal soodustab kahjustajate kuhjumist kasvuhoones ning pinnase saastumist (hahkhallitus, juuremädanikud, tõusmepõletik, nematoodid, juurelestad, kasvhoonekarilane, ripslased, kedriklest).
Katmiklillede veevajadus on enamasti suur. Kõrge õhuniiskus soodustab aga seen- ja bakterhaiguste arengut. Sellest tulenevalt on õige kasta taimi korraga tugevasti, mitte vähehaaval ja sagedasti, tagamaks taimede maapealsete osade võimalikult lühiaegse märgumise.
Pistikud vajavad juurdumiseks suurt mullaniiskust. Mädaniku arengu takistamiseks peab pinnas vastukaaluks olema kobe ja õhurikas. Kuid õhk ei tohi olla ka liiga kuiv, et takistada  kedriklesta, kasvuhoonekarilase, ripslaste ja lehetäide kiiret paljunemist.
Kasvuhoone õhuniiskust aitab jahedal ajal vähendada intensiivsem kütmine enne õhustamist või õhustamine päikeselisel keskpäeval. Vältima peab tuuletõmbust. Ventileerimisel tuleb vältida temperatuuri järsku langust, sest see soodustab haiguste ja füsioloogiliste kasvuhäirete teket.
Väga tähtis on küllaldase valguse tagamine. Mida kõrgem on õhu- ja mullatemperatuur, seda enam valgust ja vett vajavad taimed. Sombustel sügis-, talve- ja varakevadistel päevadel aitab valgusolusid parandada taimede hõredam paigutus,  puhtad kasvumajaklaasid ja lisavalgustus. Valgusvaegus ja samaaegne liigne niiskus soodustab tõusmepõletiku, hahkhallituse, jahukaste jt. haiguste arengut.
Intensiivne päikesepaiste tekitab lehtedele põletusi. Selle vältimiseks varjutatakse suvel kasvumaja.
Enne avamaale istutamist vajavad taimed karastamist. Karastamisperiood kestab ca 10 päeva, millal taimed on iga päev lühiajaliselt välistingimustes harjumaks madala t° ja selle muutuste, tuule, samuti madalama või kõrgema õhuniiskusega.
Väetamisel tuleb hoiduda üleväetamisest ja tagada kõigi vajalike makro- ja mikroelementide optimaalne sisaldus pinnases. Eriti oluline on vältida ühekülgset väetamist lämmastikuga – taimed kasvavad liiga lopsakaks, kuid koed jäävad lõdvaks, varred kergesti murduvateks. Väheneb vastupanuvõime haigustekitajaile ja suureneb lehtiimevate kahjurite hulk. Põhiväetamisel on otstarbekas kasutada lilledele mõeldud Kemira täisväetisi.
Igale lilleliigile tuleb tagada õige mullareaktsioon (pH), vastasel korral võib tekkida mõne mikroelemendi  omastamishäire.
Pinnase  saastumise korral  ohtlike kahjustajatega tuleb see asendada uuega. Et mõned haigusetekitajad pesitsevad sügaval, siis isoleeritakse kasvuhoonepõhi kilega, millele pannakse 25-30 cm paksune haigusvaba kasvusubstraat. Kasvusubstraadi vahetusele peaks eelnema desotöö kohe pärast kasvutsükli lõppu, alles seejärel viiakse taimejäätmed välja. Enne uute taimede istutamist desinfitseeritakse ja desinsekteeritakse teist korda. Taimekahjustajaid ennetav tõrje on peamine bakter- ja viirushaigustega võitlemisel – neid veel otseselt tõrjuda ei saa.
Toataimedel on levinud hooldusvead
Eluruumides  kasvavatel lilledel esineb nakkushaigusi üldiselt harva. Enamasti on tegemist hooldusvigadest tingitud mittenakkuslike ehk füsioloogiliste haigustega. Neid aitab ära hoida mulla koostise, mulla- ja õhuniiskuse, väetamise, temperatuuri ja valguse vastavus konkreetse lilleliigi nõuetele. Kastetakse mõõdukalt, kuid jälgitakse, et mullapall läbi ei kuivaks.
Liigniiskusega kaasnev hapnikupuudus põhjustab juurte ja maapinnalähedaste taimeosade mädanemise.
Veepuudus aga lehtede kolletumise, närbumise ja hävimise. Kasta tuleb  vastavalt lille liigile, tema arengustaadiumile ja kasvuruumi temperatuurile.
Liiga suur õhuniiskus põhjustab mitme lille lehtedel ja vartel korkjaid, kaktusel ka klaasjaid laike. Kui õhk on aga liiga kuiv, siis paljudel lilledel leheservad pruunistuvad ja rulluvad, õiepungad ja lehed varisevad. (NB! Leheääred ja lehetipp pruunistub ka kaaliumivaegusel.)
Toitainete puudusel on lehed kahvatud ja väikesed, taimel tervikuna kasvupidurdus.
Üleväetatud lillede lehed on pehmed ja kahvatud, ähmase mustriga, õitsemine hilineb ning taim haigestub kergesti nakkushaigustesse. Toitesoolade liiga kõrgele sisaldusele potimullas viitab ka valkjas kirme mullapinnal või potiäärel.
Valgusepuudusel venivad taimevarre sõlmevahed pikaks, vars jääb nõrgaks ning vajab toestust. Lehed jäävad väikeseks, on kahvatud või kolletuvad. Sellise taime õied on näotud.
Toataimede kahjurite tõrjel on soovitatav kasutada alternatiivseid tõrjevõtteid või kasutada vähemürgiseid kemikaale ning teha tõrjetöö rõdul või aias.

Allikas: Aiapidaja Aastaraamat Aiatark 2001, lk 99-100