Toataimede kasvatamine on imelihtne, eriti kui teada, kuidas kasvatada. Selleni jõudmine on aga märgatavalt keerulisem.
Ammuta algteadmised lillepoest
Selleks, et taim end kodus hästi tunneks, on eelkõige vaja teada taime olemust. Keegi ei piirdu ju üksnes teadmisega, et tal on kodus loom. Ikka tehakse vahet koera, küüliku või kitse vahel.
Koduses hoolduses sõltub palju nimelt konkreetsest liigist. Niisiis – kui osta kauplusest kaunis toalill, tuleks alati küsida tema täpne nimetus ning uurida ka tausta. Lisaks tuttavate ees ennekuulmatu taimenimetusega uhkeldamisele muudab see tunduvalt lihtsamaks ka asjatundjatelt nõu küsimise. Samuti saab taimenimetuse järgi ka raamatutest omal käel vajalike teadmisi ammutada. Samas võib saada kinnitust lillemüüjate asjatundmatusele, kes on lihtsalt vale nime öelnud.
Alustame algusest
Erinevalt meie kalendriaastast algab taimede aasta kevadel. Siis algab ka aedniku aasta, olgu selleks aiaks kasvõi kolm lillepotti aknalaual.
Esimesed kevadetunnused. Kevade saabumise kindlaks märgiks võib lugeda noorte lehtede ja võrsete ilmumist talve jooksul pahatihti veidi rääbakaks jäänud taimele. Sõltuvalt taimeliigist ja korterisoojusest võib neid tunnuseid juba veebruari lõpul märgata. See on kindlaks märgiks, et midagi tuleks ette võtta. Paljud tormavad kauplustesse ostma uusi potte (mida suurem, seda parem) ja värsket mulda (…et oleks ikka hästi rammus!), teised alustavad rõõmsa õhinaga väetamist ja kastavad oma rohelist sõpra igal hommikul enne tööle minekut. Idee on kindlasti õige, aga mingil juhul ei tohi siiski üle pingutada.
Igal tööl omad reeglid. Kevadine ümberistutus on muidugi teretulnud, aga selleks tuleb valida õige suurusega pott ja sobiv muld. Harilikult mõeldakse, et suures potis tunneb taim end eriti hästi. Enamikul juhtudel on see aga lausa vastupidi. Kui pott on valitud liiga suur, ei suuda taim kasutusele võtta kogu potis asuvat mulda ning seal võivad alata protsessid, mis muudavad potis oleva keskkonna taimele sobimatuks. Paraja suurusega pott on tavaliselt selline, et eelmine pott mahub täpselt uude. Kui tegu on väiksema taimega, võib ümberistutuse ajal selguda, et suuremat istutusnõud polegi vaja ja kui juurepall on kuidagi viga saanud võib vahel vajalikuks osutuda isegi väiksem anum. Mullavalik sõltub juba konkreetsest taimeliigist, kuid praeguse kaubandusliku olukorra juures ei tohiks vajaliku leidmine kellelegi üle jõu käia.  Soovi korral võib erinevatest komponentidest ka ise mulla kokku segada. Selleks aga on hea omada eelnevaid kogemusi või tarka nõuandjat, olgu siis kasvõi raamatut.
Istutamisel tuleks jätta poti põhja korralik drenaaž. Anuma  põhjas olevale augule peaks panema potikillu (kumer pool üles) ja selle katma peotäie sõmera kruusaga.  Alles siis võib rahuliku südamega istutama hakata.
Kuidas istutada?
Selleks võtame taime ettevaatlikult vanast potist välja,
pudistame mullapalli veidi väiksemaks,
eemaldame surnud ning vigastatud juured,
paneme taime uude potti,
mullapalli ja poti vahe täidame hoolikalt uue mullaga,
vajutame mulla istutuspulgaga korralikult kinni ja ongi valmis.
Istutuslõikus. Vajadusel tuleks taimi koos istutamisega ka lõigata. Eriti juhul, kui talvel on kasvanud pikad ja nõrgad võrsed või hakkab taim lihtsalt liiga suureks muutuma. Puittaimedele mõjub kevadine lõikamine eriti hästi – see ergutab noorte võrsete kasvu.
Istutuseelsetele töödele kulub põhiaeg. Kuigi kodus ei kulu istutamiseks ja sellega kaasnevateks töödeks tavaliselt rohkem aega kui päev, võtab istutuseks ettevalmistuste tegemine harilikult nii kaua aega, et kevad saabki juba läbi. Mõnel eriti korralikult ettevalmistusi tegeval lillekasvatajal ei õnnestu isegi sügiseks istutamiseni jõuda. Sellisel juhul, kui taim pole veel potti lõhki ajanud ja püsib vaatamata väiksele potile püsti, võiks vähemalt väetada. Väetada võib ka korralikult ümber istutatud ja juurdunud taimi, see teeb neile ainult head. Kasvuperioodil väetatakse tavaliselt üle nädala, talviti kuus korra, kui siiski. Mingil juhul ei tohiks väetada kuiva mulda, see võib nõrgema juuresüsteemiga taimele lausa hukutavalt mõjuda.
Toataimed tahavad õues suvitada
Et maksimaalselt ära kasutada meie lühikest suve, võiks võimalusel osa taimi õue “suvitama” viia. Vaatamata meie vahelduvale ilmastikule tunnevad paljud subtroopilistelt aladelt pärinevad taimed end suvel õues vägagi hästi. Tuppa tuleks aga jätta troopilistelt aladelt pärinevad liigid. Toataimede õuehooaeg algab juunis pärast öökülmaohu möödumist ja kestab ligikaudu augusti lõpuni. Soojal sügisel võib taimi hoida väljas ka veidi kauem, kuid enne öökülmade tulekut tuleks nad kindlasti tuppa tuua.
Väljas peaks taimed asetama otsese päikese ja tugevate tuulte eest varjatud kohta. Ideaalne oleks, see, kui algul saaks taimi nädala jooksul vähehaaval välisõhuga harjutada – hommikul õue ja õhtul tuppa. Suurte taimede puhul ei tule see muidugi kõne alla, sest keegi lihtsalt ei viitsi igapäevaselt selliste jõu- ja ilunumbritega tegeleda. Vihmaste ilmadega tuleks suvitavaid taimi liigse vihmavee eest kaitsta. Kuigi liigne niiskus ei meeldi ühelegi taimele, on see kaktustele ja sukulentidele lausa ohtlik.
Hoolitsus suvises toaarestis olevate taimede eest
Suveks tuppa jäänud taimi tuleks nagu talvelgi aeg-ajalt niiske lapiga tolmust puhastada ja piserdada. Samuti võiks neile anda nii palju värsket õhku kui võimalik. Ühesõnaga, hoidke aknad lahti! Tuuletõmbust võiks siiski oma tervise huvides vältida. Ereda päikese eest tuleks taimed suveks aknast kaugemale tõsta. Vastasel korral võivad taimelehed saada päikesepõletusi – lehed kolletuvad ning kuivavad.
Ettevalmistused talveks
Kuigi võib tunduda, et kodusel aknalaual on alati suvi, pole see kahjuks nii. Vaatamata sellele, et toas ei pruugi temperatuur aasta lõikes eriti kõikuda, sunnivad talvekuude kasinad valgusolud talvise elurütmi peale ka toataimedele. Sellele reziimile üleminekuks võiks algust teha juba sügisel. Esmalt vähendatakse koos pikenevate õhtutega väetamist. Kui ahjuküttega korterites hakkab juba langema ka temperatuur, võiks veidi vähendada ka kastmist.
Sügiseks on taimed inimeste kombel suvest hulgani jõudu ja vastupidavust ammutanud, et vastu panna toataimede kõige karmimale vaenlasele – talvele.
Keskküttega ruumides on eriti raske
Kuna keskküte muudab õhu toas kuivaks ning õhuniiskuse järsule muutusele mittereageerivaid taimi esineb suhteliselt vähe, on talv taimedele harilikult raskeks katsumuseks.
Kuidas suurendada õhuniiskust? Lihtsaimaks võtteks neist on moodustada taimedest grupid. Üksteise kõrvale asetatud pottides kasvavatel taimedel on tunduvalt kergem selle konkreetse toanurga mikrokliimat endale sobivaks muuta kui üksi kasvaval taimel. Teiseks variandiks on paigutada taimede vahele anumaid veega. Soovitatakse ka asetada taimed kruusaga täidetud kandikutele, mida tuleks siis pidevalt niiskena hoida. Ahiküttega korterites pole õhuniiskus nii suureks probleemiks.
Talvine väetamine
Väetada pole talviti üldiselt vaja. Liigne mulla toitainetesisaldus võib talvel, eriti aktiivseks kasvuks sobiva toatemperatuuri korral, põhjustada taimede väljavenimise. Taimed muutuvad näotuks ning on tunduvalt vastuvõtlikumad haigustele ja kahjuritele. Erandi võib teha troopilistelt aladelt pärinevatele taimedele, sest nende puhkeperiood pole evolutsiooni käigus teravalt välja kujunenud. Neid taimi võib ka talvel kord kuus väetada.
Kahjurid teevad kurja
Talv on ka see aeg, kui kahjurid taimedele kõige enam liiga teevad. Tõrjes on kõige tähtsamaks etapiks kahjuri õigeaegne avastamine. Erinevaid pahalasi võib kahtlustada siis, kui taim elutingimuste stabiilsusest hoolimata järsku kiduma hakkab.
Punane kedriklest on üheks kõige ohtlikumaks vaenlaseks. Tema ohtlikkus peitub eelkõige tema väiksuses ja seetõttu ei märgata teda sageli enne, kui on juba liiga hilja. Kedriklesta olemasolu esimeseks tunnuseks on lehtede kolletumine. Kui kahjustus on juba väga ulatuslik, võib taimedel märgata ka ämblikuvõrgu sarnaseid võrgendeid. Kahjur ise on palja silmaga peaaegu nähtamatu. Kedriklesta täielikuks hävitamiseks peaks kindlasti kasutama mingit mürki ja tõrjet tuleks läbi viia korduvalt. Sageli soodustab kedriklesta arengut ka talvine liiga kuiv õhk.
Kilp- ja villtäid jäävad sageli esmapilgul märkamatuks. Neist esimesed on tavaliselt lehtede alapinnal ja võrsetel ning tunduvad väikeste mustjate või pruunide naastukestena. Kui kodustes oludes mürgitada ei soovita, võib suurte ja tugevate lehtedega taimi leht-lehelt, võrse-võrselt rohelise seebiga pesta. Järjekindlale pesemisele võib järgneda edu.
Eelmise sugulane villtäi on taimel märgatav väikeste vatitupsudena.  Kodus on kahjurite ilmumisel parimaks tõrjevõimaluseks kõik nn vatitupsukesed hoolikalt piiritusega üle pintseldada. Kui teised taimed on õnnestunud hoida kahjurivabana ja jätkub järjekindlust, on võit villtäi üle täiesti saavutatav.
Lehetäid ja kasvuhoonekarilased. Lehetäi on küll tüütu ja kiire paljuneja, kuid mürgitamisega saab ka sellest kindlasti jagu. Teine lugu on kasvuhoone karilasega. Kui märkate oma taime ümber lendlevaid väikeseid valgeid liblikaid ning taim ise pole eriti väärtuslik, visake see lihtsalt ära. See kahjur levib imekiiresti ning on muutunud ka paljude mürkide suhtes resistentseks. Likvideerides ühe taime, hoiate teised kahjurivabana ja säästate oma närve. Seda taktikat võib väga edukalt kasutada ka kedriklesta puhul.
Toataimede mõju inimesele
Viimasel ajal on palju räägitud erinevate taimede heast või halvast aurast. Mõni sõna ka sellest.
Kindlasti võivad põhjustada erinevaid vaevusi tugevalt lõhnavate õitega taimed. Eriti praegu, mil erinevad allergiad on üha enam levinud. Sama halvasti võivad mõjuda mürgised taimed. Eriti ohtlikud on nad väikeste lastega peres. Minu meelest on aga liigselt rutakas loobuda kaunist ja tervest toataimest põhjusel, et kellegi jutu põhjal pidavat tal paha väli olema. Meie pikal ja pimedal talvel on vähimgi aknalaual rõõmsalt rohetav lible tõhusaks abiliseks talvise stressi vastu. Kui taim on terve ja kaunis, on sellel ka hea väli.

Allikas: Aiapidaja Aastaraamat Aiatark 2001, lk 95-98