Tüvipõõsaste paljundamine

Sõstart võib edukalt kasvatada Eestis traditsioonilise mullasiseselt hargneva põõsa asemel ühetüvelise põõsana – nii nagu madalat puud. Tüvipõõsaste kasvatamine tuleb arvesse peamiselt koduaias. Nad on väga dekoratiivsed kõnnitee äärde või aiapiirdele istutatuna.

Istutusmaterjali võib ise kasvatada. Omajuurseid madalaid tüvipõõsaid (tüve kõrgus 15–20 cm) saab kasvatada puitunud pistikutest. Tüvipõõsaste kasvatamiseks võetakse üsna pikad (25–35 cm) pistoksad, mis istutatakse mulda püstasendis, mullapinnale jäetakse 10–20 cm või pikemgi pistoksa osa. Istikute kasvatamine ja hooldamine on samasugune kui tavaliste sõstraistikute puhul. Istutuskõlblik istik saadakse kahe aastaga. Omajuurse tüvipõõsa võib kujundada ka look- või rennvõrsikuga paljundatud istikust. Selleks valitakse tugeval hästiarenenud istikul enne istutamist välja üks võimalikult sügavale mulda ulatuv tugev võrse, ülejäänud võrsed lõigatakse aluseni maha. Väljavalitud võrse istutatakse aluseni mulda ja kinnitatakse tugiteiba külge. Võra kujundatakse tüveks määratud osast kõrgemal tekkivatest võrse külgharudest järgmisel aastal. Nii saadakse 20 cm  tüvekõrgusega põõsas. Kui tahetakse saada 30–40 cm tüvega põõsaid, nihkub võra kujundamine aasta võrra edasi. Tüveks ettenähtud võrseosal tekkivad külgvõrsed, samuti võrse mullas oleval osal tekkivad juurmised võrsed eemaldatakse kuni aluseni. Üle 1 cm läbimõõduga lõikekohad kaetakse pookevahaga. Kõrgemad tüvipõõsad (tüve kõrgus 1 m) saadakse kuldsõstrale pookimise teel. Sobivamaks peetakse seejuures ladvalõhesse pookimist. Alusena kasutatav üheaastane kuldsõstra oks peaks olema vähemalt 0,5 cm jämedune. Alus lõigatakse soovitud tüve kõrguselt maha, nii et lõige jääks 0,5 cm kõrgusele viimasest pungast. Alus lõigatakse 1 cm ulatuses lõhki. Lõikega poolitatakse ka ülemine pung. Pookeoksaks võetakse sõstra kolme pungaga oks, mille alumine pung on lõikekohast 0,5 cm kõrgemal. Pookeoksa alumine ots lõigatakse kiilukujuliseks, lõikamisel kõrvaldatakse ka osa punga külgedest. Pookeoks asetatakse aluse lõhesse nii, et tema ja aluse pungad satuvad kohakuti. Aluse lõhestatud osa seotakse kileribaga kinni, lõikepind kaetakse pookevaha või plastiliiniga. Poogitud tüved toestatakse tugiteivastega. Istutuskõlblik istik saadakse järgmiseks sügiseks.

Tüvipõõsaste istutamine

Istutamiseks mõeldud tüvipõõsal peab olema hästi arenenud võra viie tugeva oksaga. Tüvipõõsad istutatakse vahekaugusega 100–125 cm. Nii poogitud tüvipõõsad kui ka omajuursed tüvipõõsad on vaja siduda pikaealiste tugiteivaste külge, kuna tüvi ja nõrk juurestik ei suuda üksinda kanda võra, eriti suure saagi korral. Tugedena võib kasutada puitteibaid, teras- või plasttorusid. Puidust teibad tuleks eelnevalt kogu pikkuses töödelda. Teiba pikkus saadakse, kui tüve kõrgusele liidetakse 50 cm maasse ja 20 cm võra sisse ulatuvat osa, seega on teivas 70 cm pikem tüve kõrgusest. Tugiteibad asetatakse paigale enne istutamist. Pärast põõsaste istutamist seotakse tüvi vahetult võra alt ja ka võra seest 8-kujulise sidemega teiba külge. Kui võimalik, kinnitatakse side teibale klambriga, et see alla ei libiseks.

Tüvipõõsaste lõikamine

Istutamiseks mõeldud tüvipõõsa istikul peab olema hästi arenenud võra viie tugeva oksaga. Istutusjärgselt lõigatakse kõik oksad ¾ pikkuse ulatuses tagasi, nii et oksa tipud moodustavad nõrga kumeruse. Keskmise oksa võib jätta tüvepikendusena veidi pikemaks. Nõrga võra korral lõigatakse oksad tagasi, et alles jääks 3–4 punga. Järgmisel aastal moodustuvatest võrsetest jäetakse alles 5–6 tugevamat, mis lõigatakse 2/3 pikkuse ulatuses tagasi. Edasist lõikust nimetatakse viljaoksalõikuseks (oksad lõigatakse 2–3 cm tüügasteks), mille eesmärgiks on saada aastajuurdekasvude tugeva tagasilõikuse teel igal aastal põhiokstel või lühikestel kõrvalokstel hästiarenenud tugevate õiepungadega tugevaid noori oksi. Selline lõikus on möödapääsmatu, kuna tüvipõõsal uusi juurelähedasi võrseid ei lasta tekkida ning seega viljaokste uuenemist ei toimu. Lõikamata tüvipõõsastel paigutuvad viljaoksad võra sisemusest ümber võra välisesse ossa ja võra võib lahti murduda. Pealegi võrsete juurdeasv nõrgeneb, viljad muutuvad väiksemaks. Lõikamise tulemusena tekib aga rikkalikult uut viljakandvat puitu võra aluse läheduses ning pole karta võraokste lahtimurdumist.

Kõrgetel tüvipõõsastel on pärast 2-aastast kujunduslõikust 5–6 põhioksa. Nende viimase aasta juurdekasvud lõigatakse tagasi 1/3 või ½  peale nende pikkusest. Keskmine võrse jäetakse tüvepikendusena veidi pikemaks. Järgmisel aastal kärbitakse põhioksa pikitelje pikendust ½ võrra tema pikkusest, külgvõrsed lõigatakse 4–6 punga peale, alusepoolseid lõigatakse vähem, tipupoolseid rohkem. Alates järgmisest aastast kärbitakse põhiokste pikendusvõrseid 4–6 pungale. Vanemaid külgharusid lõigatakse tagasi (harvendatakse) ühele või kahele asendusoksale, kohani kust on võimalik saada soovitud asendusoks. Asendusoksad lõigatakse 2–4, tugeva hargnemise korral 4–8 punga peale tagasi. Selline tugev tagasilõikus tagab kõikidest pungadest võrsete tekkimise. Lõplikult väljakujunenud tüvipõõsal on 8–10 põhioksa lühikeste kõrvalokstega. Kui põhioksad on teatud pikkuse ületanud, noorendatakse võra, kusjuures oksi lühendatakse 1/3 võrra, lõigates nad tagasi tugeva, väljapoole suunduva külgoksani. Nii saavad samaaegselt lühendatud ja harvendatud kõrvalharud.

Asta Libek