Üha kiireneva ja kallineva igapäevase elu tõttu tasub aiapidajal mõelda ka kastmisvee ja tööaja kokkuhoiule.  Tegelikult ei ole sagedane kastmine sademevaesel ajal sugugi otstarbekas ning seda on võimalik vältida.
Säästuvõtted enne ja pärast seemnekülvi
Enne köögiviljakultuuride külvi on soovitatav vaokesed sõelata kastekannust korralikult läbi kasta. Seda tasub teha mitte ainult kuiva, vaid ka parasniiske mulla korral. Külvivao kastmisega tekib seemnete ja mulla vahel parem kontakt ning seetõttu kiireneb ja ühtlustub tärkamine. Seeme külvatakse kohe pärast vee muldaimbumist ning kaetakse vaokese servadelt pealeaetava paraja paksusega mullakihiga. Mulla võib piki külvivagu rehaseljaga veel kergelt kinni patsutada ning peenra väga õhukeselt üle rehitseda. Nii satub külvivagudele õhuke kiht kobedat mulda. Selliselt külvatud peenar ei vaja hulk aega kastmist isegi mitte põua puhul. Seemnete alla antud ja mulla kapillaare mööda tõusvast niiskusest piisab idanemiseks ja noorte taimede algarenguks küllaldaselt. Taimede juurekava areneb sügavuse suunas ning peab ka hilisematele kuivaperioodidele paremini vastu kui mullapinna sagedase kastmise puhul.
Kobestamine pärast vihma vähendab aurumist
Väga oluline on, et igakordse vihma või kastmise (vihmutamise) järel saaks mullapind pärast tahenemist õhukeselt kobestatud (NB! ettevaatust seemnete tärkamise eel ja ajal!). Nii väldime vee aurumist ja mulla kuivamist.
Seemnete leotamine kiirendab tärkamist
Mõnede köögiviljaliikide nagu näiteks herne, oa ja porgandi puhul kasutatakse tärkamise kiirendamiseks seemnete leotamist. Selliseid leotatud seemneid tohib külvata ainult hästi niiskesse mulda, veelgi parem on külvivaod eelnevalt läbi kasta.
Juurevesi annab kokkuhoidu
Istutatavate taimede puhul säästab vett ja hilisemale kastmisele kuluvat aega nn juurevee andmine. Istutusauku paigutatud köögivilja- ja lilleistiku juurtele valatakse kastmisvesi ning alles siis aetakse istutuslohk mulda täis. Juurte traumeerimise vältimiseks ei ole vaja taime isegi tugevasti kinni vajutada, sest mulda imbuva vee ning juurtele aetud mulla raskuse abil jääb istik üsna kindlalt püsima.
Vao põhja istutamine vähendab veekulu
Sageli kulutavad mõned aiapidajad liigpalju vett kapsaste kasvatamisel. Seda eriti vaoviljeluse puhul, kui osa kastmisvett taimejuurteni jõudmata mööda vaokülgi ära valgub. NB! Kapsa istutamine laiematele vagudele või peenardele on õigustatud üksnes liigniiske ja raskema lõimisega mulla puhul. Tavaliselt on aga otstarbekas istutada kapsataimed vagude põhja.
Nõuistikud lähevad paremini kasvama
Kui vaod on äsja sisse aetud, muld niiske ja nõuistikute mullapall korralikult niisutatud, siis on lihtsaimaks viisiks kohaleasetatud istiku juurtele vao külgedelt veidi mulda peale tõmmata ning mõõduka survega kinni vajutada. Täieliku kasvamamineku saab aga kindlasti siis, kui taime kohta vao põhjas istutuskühvliga paar korda veidi kobestada ja süvendada, seejärel juurepall süvendisse asetada ning kastmisvesi juurtele valada. Pärast vee muldaimbumist ajada vaokülgedelt taime ümber mulda.
Paljasjuursete istikutega vaeva ja riski rohkem
Korraliku juurepallita ehk paljasjuursete kapsataimede istutamisel on soovitatav kasta taimede istutuskohad vagudes kas kastekannust või voolikust. Korraga ei maksa palju vett valada, sest taimed tuleks istutada veel poolpüdelasse mulda. Juured surutakse kergelt kinni ning taime ümber tõmmatakse kobedat mulda.
Kergel mullal kastmisvaeva rohkem
Eelkirjeldatud viisil maha pandud taimed ei vaja istutusjärgset kastmist, sest mulda antud juureveest piisab pikaks ajaks. Pealmine kobe mullakiht isoleerib sügavamatest kihtidest tõusva niiskuse aurumise peaaegu täielikult. Taime juurekava areneb seejuures paremini ja tungib sügavamale kui pideva pealtkastmise puhul. Kui ei esine just väga pikaajalist põuda, siis ei ole vaja vakku istutatud keskvalmivat ja hilist kapsast tavaliselt kasta. Väikese veemahutavusega kergetel liiv- ja saviliivmuldadel vajavad aga taimed lehtede intensiivkasvu ja eriti põua ajal muidugi kastmist.
Kapsaste piserdamine
Vihmavaesel ajal tuleks kindlasti kasta varajast ja lillkapsast, sest nende saagi kujunemisel on eriti oluline vältida kasvuseisakuid. Lillkapsa õisikute moodustumisele mõjub soodsalt see, kui taimi palavatel päevadel vahetevahel lühiajaliselt ja peenepiisaliselt piserdada. See suurendab taimede lähedase õhu niiskust ning alandab lehtede temperatuuri. Veekulu on siin küllalt väike. Soovitatav on piserdada nii, et ainult taimelehed märguksid. Seejuures tuleks vältida mulla kastmist, et ei tekiks koorikut ning niiskusekadu mullast.
Muldamine tekitab lisajuuri
Vakku istutatud kapsataimede rohimisel ja muldamisel tõmmatakse muld vaoharjalt vaovahedesse ning juba paari harimiskorra järel kasvavad taimed nagu tasasel maal. Nende maapealne varreosa on lühike, mullas oleval varrel aga moodustuvad lisajuured, mis aitavad taime toita ja veega varustada.

Allikas: Aiapidaja Aastaraamat Aiatark 2001, lk 84-85