Kolmetiste lehtedega taimi, mille üks leht koosneb kolmest väiksest lehekesest, on looduses mitu. Näiteks metsmaasikas või varakevadel kuusikutes õitsev jänesekapsas.

Kuid vaid üks taimerühm on selle tunnuse järgi omale ladinakeelse nime saanud: perekond ristik ehk Trifolium (tri tähendab tõlkes kolme ja folium lehte).

Ristikheina kolmetise lehe on inimesed endale õnnemärgiks kuulutanud, kasutades seda mitmel pool sümbolina.

Nii tähistatakse kristluses ristikulehega kolmainsust, lehte kujutati sageli kirikute akendel – nii pidi saama kurjad vaimud eemale peletada.

Erinevaid ristikuliike leidub Eesti looduses arvukalt: aas–, alpi, kahkjaspunane, kassi–, keskmine, kuld–, lamav, mägi–, pruun, punane, rand–, roosa, valge ja väike ristik. Õnne kui palju!

Kui tundub, et seda ikka veel napib, minge ristikheinapõllule. Kui mitte ristiku kolmetised lehed, siis vähemasti nende taimede magus lõhn ja õienestet noolima tulnud putukate ühtlane sumin viivad muremõtted vähemalt korraks peast.

Selleks et elus miski liiga lihtsalt kätte ei tuleks, on ka ristikulehtede õnnel väike nüke sees: eriti suurt õnne toovat neljaleheline ristikhein. Eks katsuge leida!

Ilmvõimatu see pole, olen kogenud: mu näppu on juhtunud vanu piibleid ja lauluraamatuid, mille väärikate lehtede vahele on kunagi hoolega kuivama sätitud nelja lehekesega ristikuleht.

Ristikud on liblikõielised taimed, kuuludes samasse sugukonda paljude samasuguse õieehitusega taimedega: herned (hiire–, sea– ja lippherned), mesikad, lutsernid, koldrohud, ka lupiinid ja oad.

Liblikõieliste õis, nii nagu nimetuski ütleb, meenutab kaunite tiibadega liblikat. Samas mõnele teisele jälle purjekat – kõik sõltub kogemusest. Nii leiab ristikuõiest nii laevukese, purje kui ka tiivad.

Kui herne– või oaõit on lihtne uurida, siis see, mida ristiku puhul vahel ekslikult õieks nimetatakse, on tegelikult paljudest väikestest õitest koosnev õisik.

Ristiku õisikut nimetatakse kuju järgi nutiks, kust võib leida paarikümnest kaheksakümne õieni.

Nii nagu teistelgi liblikõielistel, arenevad ka ristikutel pärast õitsemist õitest kaunad. Ristiku kaunakesed on hästi väiksed, sisaldades tavaliselt kaks seemet.

Ristikud on hea loomasööt, sisaldades palju loomade kasvuks vajalikke aineid, värskelt ka vitamiine. Mitut ristikuliiki kasutatakse edukalt rahvameditsiinis.

Nagu teised liblikõielised, on ka ristikud sõbralikud taimed ja elavad rõõmsalt sümbioosis nende juurtel laiutavate mügarbakteritega, mis seovad õhulämmastikku, varustavad sellega peremeestaime ja kasutavad vastutasuks toiduks ristiku sünteesitud orgaanilist ainet.

Ristikuid võib kohata igal pool: niitudel, puisniitudel, karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel, elamute ümbruses.

Üks neist eelistab siiski kuivi liivaseid kasvualasid. See on väikeste helepunaste õitega kassiristik, mille õied peituvad peaaegu täielikult karvaste tupehambakeste vahel.

Nii sarnanevadki kassiristiku nutid pehmete kassikäppadega, mis säilitavad pehmuse ja väljanägemise ka kuivatatult.