Inventuur hõlmas kokku 610 veise-, sea- ja lambakasvatust üle Eesti. Kuna seakatku ohu tõttu ei olnud võimalik seafarmides välivaatlusi teostada, andsid parema ülevaate veisefarmid. Hea veekaitselise hinnangu sai sõnnikukäitlus 63% külastatud piimakarja ja lihaveiste farmidest. Kõige paremad olid tulemused lambafarmides, kus on enamasti kombineeritud karjatamine ja sügavallapanulaudad, mis kõik hinnati vähemalt rahuldavas seisus olevaks.

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Krooni sõnul tuleb sagedamini rikkumisi ette väikese ja keskmise suurusega farmides. "Nendes farmides vajab tähelepanu sõnnikuhoidlate piisava mahutavuse tagamine. Samuti on vajalik olemasolevate hoidlate rekonstrueerimine ja tahesõnnikuhoidlate varustamine virtsakaevudega. Väikestes, alla 50 loomaga farmides vajab jätkuvalt lahendamist ka sage sõnnikuhoidla puudumise küsimus," iseloomustas Kroon inventuuri tulemusi.

Parem on olukord suurfarmides, mille üle on olnud ka tugevam järelevalve. Peamiseks kitsaskohaks võib suurfarmides pidada amortiseerunud tahesõnnikuhoidlaid, millesse on investeeringuid tehtud vähem kui valdavalt heas või väga heas seisundis olevatesse vedelsõnnikuhoidlatesse.

Eraldi tähelepanu vajavad ka sõnniku hoidmine põlluaunades ning sõnnikukäitlus lihaveiste söödaplatsidel. Sõnniku aunastamine on levinud praktika, kuid inventuuril selgus, et alati ei toimu see vastavuses veekaitsenõuetega.

Eelmine loomapidamisettevõtete sõnnikukäitluse inventuur keskendus nitraaditundlikule alale ja viidi läbi aastatel 2009-2010. Tookordse inventuuri tulemused näitasid, et sõnnikuhoidla puudus veerandil kõigist piirkonna loomakasvatushoonetest, mille kasutatav tehnoloogia ning loomade arv nõudis selle olemasolu. Arvestades lisaks ka sõnnikuhoidlate seisukorda, ei vastanud veeseaduses ning selle rakendusaktides toodud nõuetele sõnniku hoiustamine ligi 50% farmidest.

Kahe uuringu võrdlusest saab järeldada, et põllumajandusettevõtted on suutnud vahepealsel ajal sõnnikukäitlust mõnevõrra keskkonnasõbralikumaks muuta. "Sellegipoolest vajab valdkond endiselt jõupingutusi soovitud olukorra saavutamiseks. Positiivsena saab välja tuua ka selle, et oluline osa ettevõtetest on investeeringuid sõnnikumajandusse planeerimas," rõhutas Kroon.

Veekogude kaitsega mittearvestav hooletu sõnnikukäitlus võib kaasa tuua põllumajandusliku reostuse jõudmise pinna- ja põhjavette. Liigne taimetoitainete sissekanne pinnaveekogudesse on seotud nende eutrofeerumisega ja veekogude halvenenud seisundiga. Lämmastikuühendite jõudmine põhjavette toob aga halvimal juhul kaasa joogivee reostumise elanike kaevudes.

Uuringuga saab lähemalt tutvuda siin.

Allikas: Keskkonnaministeeriumi 06.06.2017 pressiteade