Teateid on üksnes mõnedes vanemates 18. ja 19. sajandi trükiallikates, päev oli 19. sajandi lõpuks täiesti unustatud. J. W. Boecleri kirjutatud raamatus "Eestlaste ebausukombed, viisid ja tavad" (ilmus 1854. aastal Fr. R. Kreutzwaldi kommentaaridega) nimetatakse seda Harjumaal tuntud püha usside ärkamise päevaks. Sel päeval ei tohtinud metsast puid koju tuua ega ka terariistadega töötada. Veel pööras kala pea kalda poole.
Pendipäevale on nime andnud õhtumaa munkluse patriarh, benetiktiini ordu alusepanija ja Monte Cassino kloostri abt Benedictus Nursiast, kes suri 21. märtsil 467. Pärast reformatsiooni pendipäev kaotas oma tähtsuse ja ununes. Ainsaks märgiks pühamehe kunagisest üldtuntusest Tallinnas on maalitud kujutis Niguliste peaaltari aluskapil ehk predellal. Benedictus on seal kujutatud mustvalges rüüs, peas lamedapõhjaline must mütsike, paremas käes patriarhi rist, vasakus raamat mungaordule reeglite andmise märgina.
Benedictus 480-543
Nimi Benedictus tähendab ladina keeles 'õnnistatu', 'heaks öeldu'. Benedictus pärines Itaaliast Perugia provintsist. Kahekümneaastaseks saades siirdus ta kolmeks aastaks erakuna koopasse elama. Mõne aja möödudes läks Benedictus Monte Cassino mäele, kus rajas kloostri ja kehtestas omakoostatud ühiselureeglid. Naiskloostri abtissiks Monte Cassinos sai Benedictuse kaksikõde Scholastika. Kui õde suri, olevat Benedictus tema hinge valge tuvi kujul taevasse läkitanud. Benediktiini ordu on vanim mungaordu Euroopas ja sellel oli oluline roll hariduse levitamisel. Tavainimesele on teada mungaordu valmistatud benediktiiniks nimetatav liköör.
Allikas: BERTA
