Järgnev Sulev Savisaare artikkel on illustreeritult ja veidi muudetult ilmunud ajakirjas "Maakodu" 2 osana:

1) "Pisut selgust kõrvitsate segapudrus" ("Maakodu", september 2007, lk. 66-70)

2) "Soojalembesed kõrvitsad" ("Maakodu", oktoober 2007, lk. 60-64).

Autori soovil ilmub see nüüd algsel kujul Aiandus.ee-s:

„Võiks arvata, et kõrvitsat tunnevad kõik, mida uut temast ikka kirjutada on! Ehk see üllatab, aga kõrvitsad on eestikeelses erialakirjanduses siiani läbitöötamata teema. Taimetark Urmas Laansoogi leiab: “Kõrvitsate sordirühmad ja liigisisesed ühikud vajavad kindlasti korrastamist, muidu ei söö seda putru pärast keegi või süüakse vastumeelselt.” Valmistasin eestikeelsete taimenimede komisjonile ette kõrvitsanimede ettepanekud, mida arutati 2007. a 6. veebruari koosolekul. Kui enne seda koosolekut oli eestikeelsete taimenimede andmebaasis 9 kõrvitsanime, siis pärast koosolekut sai neid 41: vaata…. Katsungi siin artiklis selgitada, kes on kes.

Roheline asi ja hiigelmari

Kõrvitsad on pärit Ameerika mandrilt ning seetõttu jõudsid nad Euroopa aedadesse koos kartuli ja tomatiga alles 16. sajandil pärast Ameerika avastamist Kolumbuse poolt. Ingliskeelne kõrvitsanimi squash tuleneb indiaanlastelt: narraganseti-keelsest sõnast askutasquash (otsesõnu tõlgitult "roheline asi, mida süüakse toorelt").

Kõrvitsvili on marja eritüüp

Tore mari küll, mis võib kaaluda sadu kilosid! Aga kui palju kaalub suur ja kui palju väike kõrvits? Sakslastel on selle jaoks oma jaotus. Väga suur vili kaalub üle 50 kg, suur 12–50 kg, keskmise suurusega aga 5–12 kg, väike: 2–5 kg, väga väike (mini) 1–2 kg. Alla 1 kg raskused viljad on nii pisikesed, et neil polegi eraldi nimetust.

Kuidas tähtsamaid kõrvitsaliike üksteisest eristada?

Piisonkõrvits (Cucurbita foetidissima) ja viigilehine kõrvits (Cucurbita ficifolia) on kodumaal mitmeaastased taimed. Kõik teised aga üheaastased. Suureviljalise kõrvitsa (Cucurbita maxima) vars ja viljavars on pehmed ja ruljad ning korgine viljavars laienenud. Ülejäänud liikide varred on jäigad ja kandilised, viljavars alusel kandiline ja vaoline. Hariliku kõrvitsa (Cucurbita pepo) viljavars on teravalt kandiline ja sügavalt vaoline ning taim ogaline. Ülejäänud liikide viljavarred on madalalt vaolised, taimed ise pehmekarvased. Muskuskõrvitsa (Cucurbita moschata) viljavars pole küll suurenenud, kuid vilja kinnitumiskohas laieneb see järsult. Hõbeseemnelise kõrvitsa (Cucurbita argyrosperma) viljavars on läbimõõdult tugevasti suurenenud ja korgistunud, kuid viljale kinnitumise kohas see ei laiene.

Austria kõrvitsauurija botaanik Herwin Teppneri andmeil (2004) kasvab Ameerika mandril looduslikult 10 kõrvitsaliiki, mõne teise taimeteadlase arvates aga rohkem.

Hariliku kõrvitsa alamliigid

Eesti aedade tavaliigiks on harilik kõrvits (Cucurbita pepo). Suhteliselt uute uurimuste alusel eristab kõrvitsaliste asjatundja Austriast Herwin Teppner ajakirjas Phyton (2004) harilikul kõrvitsal 4 alamliiki, 3 neist on looduslikud.

1) velikõrvits (Cucurbita pepo subsp. fraterna) kasvab Mehhikos. Tema nimi (ladinakeelne fraterna tähendab venda) viitab välisele lähedusele teise loodusliku alamliigi munakõrvitsaga. Väikesed ümmargused kuni piklikümmargused triibulised mõrud või mittemõrud viljad on ainult 7–8 cm pikkused.

2) guatemaala kõrvits (Cucurbita pepo subsp. gumala) kasvab Guatemalas ning tema levila ulatub nähtavasti ka sellega piirnevasse Mehhikosse. Seda alamliiki kirjeldas Teppner alles 2004. aastal. Mõnikord peetakse teda hariliku kõrvitsa tüüpalamliigi eellaseks. 13–20 cm pikkune valminult oranžkollane lapikümar vili on 10 tugeva ja kõrge pikiribiga.

3) munakõrvits (Cucurbita pepo subsp. ovifera, sün.: Cucurbita melopepo, Cucurbita pepo var. melopepo). Selle alamliigi alla kuuluvad Teppneri (2004) järgi teisenditena teksase kõrvits (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. texana) ja ozarki kõrvits (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ozarkana). Viimane kasvab looduslikult USA lääneosas Ozarki platoo ja Ouachita mägede jõekallastel. Selle metsiku teisendi elevandiluu värvi lapikümmargused, ümmargused või pirnikujulised mõrud viljad on 4–10 cm pikkused. Looduslikult vaid Texase osariigis kasvava teksase kõrvitsa 5–10 cm läbimõõduga pirnikujulised (harva ümmargused) mõrud viljad on kas elevandiluu värvi või rohelise-valgetriibulised. Munakõrvitsa tüüpteisend (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera) põlvneb ozarkana-tüüpi eellasest. Munakõrvitsa kodustatud taimede kohta on Missourist tõendusmaterjali aastatest 2500–2300 e.m.a.

Sellised hariliku kõrvitsa taksonid (mestid) kasvavad looduses tänapäevani.

Munakõrvits kodustati tõenäoliselt USA idaosas, hariliku kõrvitsa tüüpalamliik (Cucurbita pepo subsp. pepo) aga Mehhikos.

Munakõrvitsa söödavad sordirühmad

Aiaaretistest kuuluvad munakõrvitsa (Cucurbita  pepo subsp. ovifera var. ovifera) alla sordirühmadena taldrikkõrvits, bataatkõrvits, käändkõrvits, nuikõrvits, tõrukõrvits, mittepunased ilukõrvitsad ja pirnkõrvits.

Meil on munakõrvitsa sordirühmadest kõige tuntum kindlasti taldrikkõrvits (ka patisson; Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Scallop-rühm või Patty Pan-rühm). Patissoni ribilise äärega taldrikukujulisi vilju tarvitatakse toiduks 3–5 päeva vanuselt. Arvukatest sortidest on kuulsaimad 'Peter Pan' ('White Bush Scallop', poolpuhmikuline), 'Scallopini' (rullkõrvitsa ja taldrikkõrvitsa hübriid), 'Sunburst' ja 'Yellow Bush Scallop'.

Üejäänud söödavaid munakõrvitsaid tuleb Eesti inimestel tulevikus alles tundma õppida.

Bataatkõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Delicata rühm) emasort ‘Delicata’ aretati 1894. aastal New Yorgis. Tema ronivatel vartel tekivad ruljad veidi ribilised 20–25 cm pikkused ja 0,9–1,4 kg raskused töntsakad viljad. Kreemikal kestal on tumerohelised pikivöödid. Inglis- ja ladinakeelsete sõnade delicate ja delicatus tähenduseks on hõrk, maitsev, õrn. Mahlakas ja magus oranžikaskollane viljaliha meenutab maitselt maguskartulit (bataaati). Seetõttu ongi tema üheks ingliskeelseks nimeks sweet potato squash, kasutusel on ka nimed delicata squash, bohemian squash, sweet dumpling ja fordhook.

Ainult bataatkõrvitsatel jääb vilja koor pehmeks, valmides see ei puitugi. Tuntumad sordid on ‘Delicata’ (‘Sweet Potato’), ‘Honey Boat’, ‘Sugar Loaf’, 'Small Sugar' ('New England Pie', 'Early Small Sugar', 'Sugar Pie') ja ‘Sweet Dumpling’. Sortide viljad säilivad pärast koristamist 2–4 kuud.

Käändkõrvits (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Crookneck-rühm) on kõverakaelaline, ingliskeelne sõna crookneck tähendabki "kõverkaela". Sortidel kohtab ka nime gooseneck squash ("hanekaelkõrvits"). Enamasti vaid 10–15 cm pikkuse kollase või valge vilja varrepoolne käändunud ots (“kael”) on muust viljast hoopis kitsam. Taim ei kasvata pikki varsi, vaid moodustab puhmiku. Tarbitakse suvikõrvitsana, süües veel valmimata vilju, sest küpsedes muutub viljaliha puiseks.

Käändkõrvits on vana kultuurtaim, sellest Kesk-Ameerikas ja Mehhikos aretatud kõrvitsast on teateid juba aastast 3400 eKr. Kuulsaimat sorti 'Yellow Crookneck' ('Early Golden Summer Crookneck', 'Dwarf Summer Crookneck') on kindlasti kasvatatud juba enne 1828. aastat. Tema 20 cm pikkused kuldkollased viljad on üleni näsalised (kühmulised). Segadust tekitab nime crookneck squash sage kasutamine ka muskuskõrvitsa (Cucurbita moschata) puhul, mis on hoopis teistsuguse välimusega suureviljaline talikõrvits.

Nuikõrvits (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Straightneck-rühm) on sirgekaelaline (ingliskeelne straightneck tähendab "sirget kaela"). Eestikeelse nime sai sordirühm vanaaegse sõjanuia järgi, millel küll ogad puuduvad. Kõrvitsa sirget kaela võime vaadelda sõjanuia käepidemena. Uurimused näitavad, et puhmikuline kollaste viljadega nuikõrvits on aretatud käändkõrvitsast (sirgekaelaline kõrvits saadi seega kõverakaelalisest). Tema ruljas vili erineb käändkõrvitsa omast vaid sirge kaela poolest. Esimene nuikõrvitsa sort loodi 1896. aastal. Tänini populaarseimaks jäänud ‘Early Prolific Straightneck’ aretati sordist ‘Summer Crookneck’ 1938. aastal.

Tõrukõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Acorn-rühm) pikiribidega lühikesed väikesed viljad on varrepoolsest otsast tömbid, tipust aga teravnevad. Mõneti meenutab nende kuju tammetõru (ka ingliskeelne nimi on acorn squash – "tammetõrukõrvits"). Viljaliha on kollane, kest tumeroheline või kollane. Tõrukõrvitsate hulgas on nii puhmikulisi (põõsaskõrvitsa) kui ka pikavarrelisi (ronikõrvitsa) sorte. Vilju süüakse täisküpsuses. Oranži viljalihaga pähklimaitseline sort ‘Table Queen’ ('Acorn', 'Des Moines') sobib suurepäraselt täidiseks ja küpsetamiseks. Kuulus sort on ka ‘Table King’. Tõrukõrvitsate viljade läbimõõt kõigub 1,5–15 cm vahel, viljad kaaluvad tavaliselt 0,4-1,8 kg.

Aias ainult ilu pärast

Olemegi jõudnud munakõrvitsa viimase sordirühmani: ilukõrvitsani. Pärilikkusaine uuringud näitavad, et ilukõrvitsad pole sugugi ühtlik rühm. Munakõrvitsa alamliigi alla kuuluvad vaid nn mittepunased ilukõrvitsad (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Ornamental Gourd-rühm), mille viljades puudub punane värvaine. Eesti keeles nimetamegi just sellesse sordirühma kuulujaid  ilukõrvitsaiks, sest pikavarrelisi mittesöödavate (on ka üksikuid söödavaid sorte) pisikeste mõrude kõvakooreliste viljadega taimi kasvatatakse ilu pärast. Sorditi on viljad väga erinevad: kerajad, munajad, pirni- ja lusikakujulised, kahevärvilised, ogalised jne.

Ilukõrvitsa hulka võib arvata ka mittesöödavate pirnitaoliste viljadega pirnkõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. ovifera var. ovifera Pyriformis-rühm).

Ilukõrvitsate kaudu oleme jõudnud hariliku kõrvitsa viimase ehk 4. alamliigini, milleks on tüüpalamliik Cucurbita pepo subsp. pepo ja mida tänapäeval enam looduses ei esine. DNA analüüs näitab, et need ilukõrvitsad, mille viljades on punast pigmenti, ei kuulu mitte munakõrvitsa alamliiki (Cucurbita pepo subsp. ovifera), vaid hoopis hariliku kõrvitsa tüüpalamliiki. Sellised punased ilukõrvitsad on apelsinkõrvits ja näsakõrvits.

Apelsinkõrvits (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Aurantia rühm ehk Orange Gourd-rühm) oranžid kerakujulised viljad on nii kujult kui värvuselt suure apelsini moodi. Tuntuimad sordid on 'Small Orange' ja 'Orange Ball'. Apelsinkõrvitsad on veidi kibedad, kuid Türgis ja Vahemere idapoolsetes rannikumaades neid siiski süüakse.

Lisaks Linné 1767. a nime Cucurbita ovifera all kirjeldatud muna- ja pirnikujulistele ilukõrvitsatele ning botaanik Willdenow’ 1805. a kirjeldatud apelsinkõrvitsale on olemas veel kolmaski ilukõrvitsarühm – näsakõrvits (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Verrucosa-rühm). Linne kirjeldas teda juba 1753. a. nime all Cucurbita verrucosa. Näsakõrvitsa mittesöödavaid vilju katavad üleni näsad. Kuulsaim sort on 'Warty Hardhead'.

Tüüpalamliigi maitsvad sordirühmad

Lisaks enamasti mittesöödavatele punastele ilukõrvitsatele kuuluvad hariliku kõrvitsa tüüpalamliigi Cucurbita pepo subsp. pepo alla ka väärtuslikud söödavate viljadega sordirühmad: söögikõrvits koos õlikõrvitsaga, rullkõrvits, tõlvkõrvits, spagetikõrvits ja pikk kõrvits.

Just sellest jaotusest leiame üles ka Eesti aedadest nii tuttava söögikõrvitsa (C. pepo subsp. pepo var. pepo Pumpkin-rühm). Selle tavalise taime pikad ronivad varred kannavad suuri ümmargusi oranže (on ka muuvärvilisi sorte) vilju, mida kasutame täisküpsuses talikõrvitsana. Söögikõrvitsad on oma liigi (Cucurbita pepo) suurimate viljadega esindajad. Ühendkuningriigi (UK) rekord on 47,85 kg.

Söögikõrvitsa kreekakeelsest nimest pepon on ilmselt tuletatud ka ladinakeelne liigisõna pepo. Inglased ütlevad pumpion või pompion, ameeriklased field pumpkin. Wiedemannil 1869. aastal Kagu-Eesti nimena ära toodud pump (omastav: pumbu) on ilmselt tekkinud Soome laenust (pumppu).

Põhja-Mehhiko aedades tekkinud söögikõrvitsat kasvatatakse kogu maailmas nii loomasööda kui ka köögiviljana. Nõiahullustuses USA-s on väga populaarne söögikõrvitsatest halloweenilaternate nikerdamine. Selleks on olemas isegi oma sort – 'Jack-O'-Lantern' ('Halloween').

Sisuliselt kuulub söögikõrvitsa hulka ka enamik õlikõrvitsaid. Õlikõrvits (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Styrian Hulless-rühm) on söögikõrvitsa paljasseemneline mutant. Seemnekest on küll olemas, kuid see on õhuke ega puitu. Seemnetest toodetakse õli. Sordirühma nimes sisalduv sõna “Styria” tähendab Austria liidumaad Steiermarki. Õlikõrvitsal on mitmeid teisendeid või sordirühmi.

Iseeneslikult tekkinud paljasseemnelist mutanti kasvatatakse laialdaselt Austrias Kärntenis ja Steiermargis ning Sloveenias. Algselt kasvatati seal pikkade vartega roomavat õlikõrvitsat (Cucurbita pepo subsp. pepo var. styriaca). 19. sajandil aretas Tschermak-Seysnegg Alam-Austrias lühivarrelise puhmik-õlikõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. pepo var. oleifera). Selleks ristas ta roomava õlikõrvitsa puhmikja kasvukujuga tõlvkõrvitsaga ‘Markt Marrow’. Saadud puhmikkõrvitsa kuulsaim sort ongi 'Tschermak'. Gruusias kasvatatakse õlitaimena puhmikja kujuga gruusia õlikõrvitsat (Cucurbita pepo subsp. pepo var. georgica), mille seemnekest on teiste õlikõrvitsate omast veidi paksem. Kui õlikõrvitsa teisenditel nimetatakse seemnekesta õhukeseks (ingl thin-coated), siis gruusia õlikõrvitsal on see poolõhuke (semithin-coated). USA-s on aretatud õlikõrvitsa söödavate seemnetega sorte. Kõrvitsauurija Teppner nimetas 2000. aastal veel neljandagi õlikõrvitsa teisendi – õli-rullkõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. pepo var. flogra) –, mis on saadud roomava õlikõrvitsa ristamisest rullkõrvitsaga (kabatšokiga). See õhukese seemnekestaga kõrvits on välimuselt tõlvkõrvitsa tüüpi.

Tuttavast kabatšokist pika kõrvitsani

Hariliku kõrvitsa tüüpalamliiki kuuluv rullkõrvits, mida rahvas kutsub ka kabatšokiks ja melonkõrvitsaks (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Zucchini rühm) laia tuntuse tõttu tutvustamist ei vaja.. Puhmikulise kasvukujuga kabatšokil tarvitatakse toiduks 7–10 päeva vanuseid vilju või päris noori viljahakatisi. Kulinaaride, kaupmeeste ja ajakirjanike poolt on tehtud eksitavaid püüdeid asendada kabatšoki nimi suvikõrvitsa nimega. Rõhutan, et suvikõrvits ei ole mitte botaaniline, vaid kulinaarne termin nende kõrvitsate viljade kohta, mida koristatakse ja süüakse noorelt, ammu enne valmimist, kui nende kest on veel õhuke ja seemned välja arenemata.

Suvikõrvitsatele vastanduvad talikõrvitsad ehk säilituskõrvitsad, mida süüakse alles täisküpsuse saabudes. Mõnda kõrvitsat on võimalik kasutada nii suvi- kui ka talikõrvitsana. Suvikõrvitsaid leiab lisaks kabatšokile teistestki sordirühmadest, mistõttu suvikõrvits ei sobi kabatšoki sünonüümiks. Suvikõrvits on märksa laiem mõiste kui kabatšok. Kabatšok on vaid üks esindaja paljudest suvikõrvitsatest.

Rullkõrvitsa rulja vilja pikkuse-laiuse suhe on 3,5 kuni 5.

Rullkõrvitsa võib kergesti segi ajada tõlvkõrvitsaga (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Vegetable Marrow-rühm ehk Cucurbita pepo var. medullosa). Tõlvkõrvits on poolenisti roniva, poolenisti puhmikulise kasvuga. Tema lühikesed viljad on peaaegu ruljad, kuid tipu poole ühtlaselt laienevad. Vilja pikkuse ja laiuse suhe jääb 2 ja 3 vahele, väga lähedasel rullkõrvitsal on see suhe suurem ning ka vili ei laiene tipu suunas.

Nii ladinakeelne medullosa kui ka ingliskeelne marrow tähendavad üdi. Eks ole lugejagi kuulnud nimesid “üdikapsas” ja “üdihernes”. Üdikõrvitsaks teda nimekomisjonis 2007. aastal siiski ei ristitud. Kuna tõlvkõrvitsa kreemikas kuni tumeroheline sile kest kõveneb (puitub) ja pakseneb viljade valmides, siis süüakse teda vaid suvikõrvitsana. Tõlvkõrvits on tavaline Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika aedades.

Spagetikõrvitsa (Cucurbita pepo subsp. pepo Vegetable Spaghetti rühm) piklike viljade kest on sordist olenevalt kas valkjas, kollane, oranž või rohelise-valgetriibuline. Toorelt tavalisena näiv valge, kollane või oranž viljaliha laguneb keetes nuudli- või nööritaolisteks pikiribadeks, mille välimus – siiski mitte maitse – meenutab tõesti spagette. Tuntumad sordid on ‘Spaghetti’ (‘Vegetable Spaghetti’) ja ‘Tivol’. Arvatakse, et spagetikõrvits on aretatud Mandžuurias. Algvorm, sort 'White Vegetable Spaghetti' on ronivate varte ning kahvatute, valminult kollakate viljadega. Paljud hilisemad aretised on poolpuhmikja kasvukujuga ning neid süüakse alles 0,7–2,5 kg raskuste ja umbes 20 cm pikkuste ruljate kuni piklike viljade valmides (talikõrvitsatena).

Viimase hariliku kõrvitsa tüüpalamliigi sordirühmana käsitlen pikka kõrvitsat ehk kokoselli (Cucurbita pepo subsp. pepo var. pepo Cocozelle rühm). Tema pikk kuni väga pikk (üle 75 cm, pikkuse-laiuse suhe vähemalt 3,5) ja peaaegu ruljas vili on tipus sibuljalt laienenud. Kõrvitsa perekonna kõige pikemad viljad ongi just kokosellidel. Neid süüakse poolvalminult suvikõrvitsana. Taim on puhmikuline. Sordirühm on aretatud Itaalias. Tuntuimad sordid on 'Cocozelle' ('Italian Vegetable Marrow', 'Cocozella di Napoli') ja 'Long Cocozelle' ('Long Dark Cocozelle’). Tüüpsordi 'Cocozelle' tumerohelised viljad on kollaste või heleroheliste triipudega.

Geneetiliselt on meie söögikõrvitsaga kõige lähemas suguluses tõlvkõrvits ja pikk kõrvits. Rullkõrvits seisab pärilikkuse poolest neist veidi kaugemal.

Soojalembesed kõrvitsad

Teise kõrvitsaliigina vaatame suureviljalist kõrvitsat ehk hiigelkõrvitsat (Cucurbita maxima). Ta on harilikust kõrvitsast hilisem ja suureviljalisem ning nõuab rohkem soojust. Hiigelkõrvitsal on kaks alamliiki: Lõuna-Ameerikas Argentina kesk- ja lõunaosas ning Uruguais looduslikult kasvav Cucurbita maxima subsp. andreana  ning ainult kultuuris esinev tüüpalamliik Cucurbita maxima subsp. maxima.

Köögiviljana on kasutusel vaid teine. Tähtsaimad sordirühmad on mammutkõrvits, banaankõrvits, Hubbardi kõrvits (k.a. hokkaido kõrvits), turbankõrvits, mütskõrvits ja argentiina suvikõrvits (sapallito). Peale sapallito on nad kõik ronivate vartega talikõrvitsad.

Maailma suurim kõrvits

Euroopas on suureviljalise kõrvitsa sordirühmadest kõige tuntum mammutkõrvits (Cucurbita maxima subsp. maxima Mammoth-rühm).

Ka maailma suurimad ja raskeimad kõrvitsad on kindlasti mammutkõrvitsad. Tuntuimad sordid on ‘Gelber Zentner’, ‘Atlantic Giant’ ja ‘Dill’s Atlantic Giant’.

Kui suur on olnud maailma suurim kõrvits? Uue maailmarekordi püstitas 2005. aastal Larry Checkon USA-st 666,32-kilose ‘Atlantic Giantiga’.

Internetis väidavad seemnemüüjad, et sordi 'Dill's Atlantic Giant' vars suudab ühe ööga 90 cm võrra pikemaks kasvada. Seda on küll raske uskuda.

Banaankõrvitsa (Cucurbita maxima subsp. maxima Banana rühm) pruunide seemnetega pikad banaanitaoliselt viljad teravnevad mõlemast otsast. Selle Mehhiko aedadest pärineva sordirühma taimed taluvad kõrgeid temperatuure. Tuntumad sordid on 'Banana Pink', 'Banana Squash' ('Mexican Banana', 'Plymouth Rock').

Ka Hubbardi kõrvitsa (Cucurbita maxima subsp. maxima Hubbard-rühm) keskelt ümmargune või ovaalne näsalise pinnaga suhkrurikas vili teravneb kummastki otsast. Nimisorti 'Golden Hubbard' (sün. 'Hubbard') hakati USA-s kasvatama juba 1798. aastal. Oma nime sai ta Massachusettsis elanud kõrvitsaraamatu autorilt James J. H. Gregorylt alles 1842. aastal. Nimi pandi proua Elizabeth Hubbardi auks, kes sai selle Lääne-Indiast või Lõuna-Ameerikast pärineva kõrvitsa seemneid kapten Knot Martinilt ja andis need omakorda Gregoryle.

Hubbardi kõrvitsa tuntuimad sordid on ‘Baby Blue’, ‘Blue Hubbard’, ‘Chicago Warted’ (‘Green Chicago Warted Hubbard’, ‘Warted Green Hubbard’), ‘Golden Hubbard’ (‘Red Hubbard’), ‘Green Hubbard’ (‘Hubbard’, ‘True Hubbard’, ‘True Green Hubbard’), ‘Kitchenette’ (‘Baby Green Hubbard’), ‘Little Gem’. Vilja mass kõigub 2–6,5 kg vahel, kuid võib sordil ‘New England Blue’ ulatuda 20 kiloni.

Hokkaido kõrvitsat (Cucurbita maxima subsp. maxima Hokkaido-rühm) peetakse kas iseseisvaks sordirühmaks või arvatakse ta Hubbardi kõrvitsa alla. Siia kuuluvad sordid ‘Bush Fire’, ‘Franszen’s Grüner Wusel’, ‘Golden Nugget’, ‘Green Hokkaido’, ‘Lakota’, ‘Mini-Hokkaido’, ‘Red Kuri’. Trummikujulise viljaga ‘Green Hokkaido’ tumeroheline konarlik kest on laiguline või triibuline.

Pisarakujuline, kuid mõlemast otsast teritunud ja sileda oranži kestaga 'Red Kuri' ('Hokkaido', 'Orange Hokkaido', Uchiki Kuri', 'Baby Red Hubbard') on aretatud Ameerika Hubbard-sordirühmast. Kuri tähendab jaapani keeles pähklit. Vili kaalub 2–4,5 kg. Viljaliha on oranžkollane. Eesti inimesed, kes on selle kõrvitsa seemneid välismaalt tellinud, on viljade enneolematust maitsest vaimustuses. Kõigil selle rühma sortidel on erinevast välimusest hoolimata magus viljaliha. Põhja-Ameerika sordid kaaluvad 1–1,5 kg.

Turbani ja mütsi moodi

Turbankõrvits (Cucurbita maxima subsp. maxima Turban-rühm, Cucurbita turbaniformis) kannab kõvakestalisi turbanikujulisi vilju, mille tipust ulatub välja kõrge ümmargune ja värvikas keskosa. Kõige mitmekesisemat turbankõrvitsa valikut näeb Tšiili aedades, söögiks kasvatatakse neid aga kõige rohkem Lääne-Hiinas ja Tiibetis. Huvitavate viljade pärast sobib turbankõrvits ka ilutaimeks.

Tuntuima sordi ‘Turk’s Turban’ (‘Turk’s Cap’) viljad on umbes 25 cm läbimõõduga ja kaaluvad 3,5–4,5 kg. Lapikümmarguse vilja põhivärvus on oranž, kuid selle peal ning eriti "mütsil" on kaunis ja kontrastne rohe-valge vöödistus. Euroopas levis see nii ilu- kui tarbetaimeks sobiv sort tänu prantslastele alates 1818. aastast.

Mütskõrvits (Cucurbita maxima subsp. maxima Buttercup-rühm) on suhteliselt uus Põhja-Dakota aednike aretatud sordirühm. Püüti saada midagi, mis asendaks köögis maguskartulit, sest bataat Põhja-Dakotas ei kasva. Ristamises turbankõrvitsat kasutades (‘Quality’ x ‘Essex Hybrid’) saadigi 1931. aastal mütskõrvits (inglise keeles buttercup squash). Tema oranži viljaliha maitse meenutabki maguskartulit ja pähklit.

Mütskõrvits sarnaneb välimuselt turbankõrvitsale. Talle on aga iseloomulik 1,3–1,8 kg raskuse lapikümmarguse tumerohelise vilja õiepoolses otsas asuv väike valkjas “murumüts”, mis meenutab toosist paistvat võid. Ka roheliste või oranžide viljadega sortide kitsad pikitriibud on mütsiga sama värvi. Enne ametliku eestikeelse nime saamist kasutati meilgi võitoos-kõrvitsa nime. Tuntuimad sordid on ‘Buttercup’ ja ‘Sweet Mama’.

Aargentiina suvikõrvitsal ehk sapallitol (Cucurbita maxima subsp. maxima Zapallito rühm, sün. Cucurbita zapallito) on pisikesed rohelised ümmargused 6–16 cm läbimõõduga ning enamasti 0,25–0,5 (1) kg kaaluvad viljad. Suurepärase maitsega vilju võib noorelt süüa nagu kurki või küpsetada nagu rullkõrvitsat. Kui viljadel valmida lasta, saab neid säilitada ka talikõrvitsana. Valmides muutub mahlakas kahvatukollane viljaliha oranžiks ja kuivemaks, maitseb aga ikka hästi. Enamasti tarbitakse sapallitot siiski suvikõrvitsana, ta on rullkõrvitsast magusam ja maitsvam.

See iseäralike hallikate lehtedega puhmik (põõsaskõrvits!) pärineb Argentina ja Tšiili aedadest ning Lõuna-Ameerika ongi tema peamine kasutuskoht. Varajane sort 'Zapallo del Tronco’ (‘Redondo di Tronco’) on sealmail väga populaarne. Tema vilju kasutasid indiaanlased juba enne Kolumbust. Argentinas on sapallito riigi tähtis kaubaartikkel, temast valmistatakse ka traditsioonilisi rahvusroogi.

Järgneb...